Aerosoolid ongi need väikesed õhus hõljuvad osakesed. Neid võib tekkida täiesti looduslikult, aga ka inimtegevuse tulemusel, saasteainena.

Selleks, et kliimamudelid võimalikult täpsed ja usaldusväärsed oleksid, on hea teada, kui suur osa maakera atmosfääris leiduvaist aerosoolidest on looduslikku, kui suur inimlikku päritolu.

Selleks aga omakorda oleks hea aimu saada, kui palju võis õhus aerosoole olla enne tööstusajastu algust, mil neist lõviosa oli kindla peale loodusliku taustaga. Võib oletada, et Himaalaja puutumatult looduslikus miljöös on aerosoolide tase tänapäevani üsna looduslähedane.

Selliste tagamõtetega seadsidki Federico Bianchi Soomest Helsingi Ülikoolist ja ta kolleegid Džomolungma mäele, mitte küll päris tippu, vaid mõni kilomeeter madalamale, Nepaali Kliimaobservatooriumi püramiidjaama üles aerosoolide mõõteseadmed.

Mõõtmisteks valiti aeg, mil Indiast ja muudest lähiriikidest ei olnud tööstussaaste levikut kuigipalju oodata. Mõõtmistel selguski, et neil päevil, mil tuul puhus orge mööda üles, moodustus aerosooliosakesi hästi palju.

Arvatavasti kandis tuul endaga kaasa taimedest eritunud gaase, millest suurematel kõrgustel moodustusidki aerosoolid. Mägedelt kanduvad aerosooliosakesed vabasse troposfääri, aitavad seal moodustada pilvi, hajutavad päikesevalgust ja kujundavad seeläbi ka maakera kliimat.

Uuringu tulemustest kirjutavad Bianchi ja kaasautorid, nende seas Tartu Ülikooli füüsikud Heikki Junninen ja Sander Mirme ajakirjas Nature Geoscience.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.