Kas Tallinnas on šaakalid? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Colin Watts/Unsplash free

Mitmed inimesed on andnud sotsiaalmeedias teada, et nad on Tallinna erinevates piirkondades šaakaleid kohanud. Kui tõenäoliselt oli tegemist šaakalitega ning kuidas neid õigupoolest levinumatest koerlastest eristada? Vikerraadio Huvitaja saates arutles ja andis nõu Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Peep Männil.

Šaakalid on hea rändevõimega ja nende kohalik põhiasurkond on Eesti läänerannikul. Et nad kipuvad mööda veekogusid liikuma, võib mõnel neist tõesti tekkida huvi rännata edasi põhja suunas.

Esimene suur takistus sel teel on Haapsalu linn, ent sealt võivad nutikamad siiski läbi pääseda. Tallinn on aga juba keerulisem väljakutse. Kuna võimalikud vaatlusandmed pärinevad muuhulgas Kalamajast ja vanalinna merepoolsest otsast, ei välista Peep Männil, et tegemist võis olla šaakaliga.

Küll aga ei ole tema sõnul tõenäoline, et isend on linna elama kolinud: "Kindlasti oli tema plaan linnast läbi rännata ja põhja suunas edasi minna."

Ei saa tulla, hunt on ees

Šaakal peab rändama justnimelt rannikut mööda, kuna sügavamal metsas ta teretulnud pole. Männili sõnul ei salli hundikarjad oma territooriumil tegutsevaid šaakaleid ja kipuvad neid murdma.

Just seetõttu ei saagi šaakal Eestis väga laialt levida, ent teistes Balti riikides on tema olukord veel keerulisem: "Eesti on Balti riikidest teadaolevalt ainukene, kus šaakal on suutnud kanda kinnitada ja siia jääda ning korraliku asurkonna rajada ja paljuneda." Männili sõnul sobivad meie roostikud ja rannaniidud šaakalile hästi erinevalt Lätist, kus mets tuleb mere äärde välja ning mugavaid elupaiku napib.

Šaakal ise kipub aga rebaste elu raskeks tegema. "Kus šaakalite arvukus suureneb, seal rebaste arvukus väheneb," kinnitab Männil. Võimalik, et šaakal tõrjub ka kährikut, kes on Eestis võõrliik. Šaakal ise seda aga pole, kuna teda pole siia toodud, vaid ta on siia ise tulnud. Seega on tegemist omamaise liigiga, kes on lihtsalt hiljem kohale jõudnud.

Kuidas šaakalit ära tunda?

Mõned aastad tagasi levis ka Tartus kuuldus, justkui oleks linnas kohatud šaakalit. Jutt levis ja võimendus, ent kui loomad lõpuks pildile püüti, ilmnes, et kõik olid hoopis rebased.

Üks tunnus, mille poolest rebased ja šaakalid erinevad, on saba. Šaakali saba on rebase omast poole lühem. Segadusse võib ajada see, kui rebane põeb kärntõbe ning tema saba ei näe välja nii kohev ja lopsakas, kui inimestele harjumuspärane.

Männili sõnul pole ennekuulmatu, et kärntõbe põdeval isendil võib karvadest ilma jäänud saba roots külmal talvel ka läbi külmuda ning otsast kukkuda. Sellist pooliku sabaga rebast võivad inimesed eksklikult šaakaliks pidada küll.

Värvuse osas tasub meeles pidada, et rebane on reeglina punakam, šaakal aga hundikarva hallikas või koguni kollane. Nii rebasel kui šaakalil on valge kurgualune.

"Selge ja kindel määramistunnus on kõrvataguste värvus. Rebase kõrvatagused on mustad, šaakalil aga heledal, just nagu hundilgi," selgitas Männil. Tema sõnul võib šaakali esikäppadel olla peenike must triip, aga üldiselt on käpad heledad. Seevastu rebase esikäpad on mustad.

Männil peab tõenäoliseks, et šaakali pähe võivad inimesed lisaks rebastele vaadelda ka harilikke koeri – krantsid võivad anda vägagi eksootilise välimusega järglasi.

Šaakalite ristandid inimeste teenistuses

Nii rebaseid kui hunte on ka aretatud. Eestiski võib koertenäitustel kohata Tšehhoslovakkia huntkoera. Männili sõnul on šaakalitegagi katseid tehtud ning neid koertega ristatud. Hea haistmismeele tõttu on neid näiteks Venemaa lennujaamades narkokoertena tööle rakendatud.

"Teoreetiliselt on võimalik ka šaakali ja hundi ristumine. Looduses on küll tõenäosus väike, sest seksuaalkäitumine on neil väga erinev. Hunt tõenäoliselt sööks šaakali lihtsalt ära." tõdeb Männil.

Et suured koerlased on geneetiliselt väga sarnased, annavad nad kunstlikes tingimustes edukalt järglasi. Koiott on šaakalist pisut suurem ning Ameerikas on täheldatud looduslikku koiottide ning huntide ristumist.

Kas šaakal on ohustatud?

Esimesed kindlad vaatlusandmed Eesti šaakalitest pärinevad aastast 2013, aga Männili hinnangul võis liik olla siia jõudnud juba mõned aastat varem. Sellest ajast alates on tema arvukus suurenenud.

Kuna tegemist on väikeulukiga, puudub tal hetkel kaitse: "On küll ajalised jahipiirangud, aga mitte arvulised, ehk et šaakaleid võib küttida nii palju, kui jahimeeste sisetunne ütleb." selgitab Männil. Ülemöödunud aastal kütiti Eestis 76 šaakalit, möödunud aastal aga kaks kolmandikku vähem.

Männili sõnul oli vähene jahiedukus osaliselt tingitud kehvadest lumeoludest, osaliselt aga seetõttu, et šaakali populatsioon ongi vähenenud. "Kui arvukus peaks veelgi kokku kuivama, tuleks kaitse küsimus arutlusele võtta. Tegemist on küll Eesti jaoks noore liigiga, aga ikkagi noore omamaise liigiga, kes on siia ise rännanud. Kindlasti ei soovi me, et ta siit täielikult ära häviks." tõdes Männil.

Lõplikku tõde Tallinna väidetavate šaakalivaatluste kohta pole hetkel võimalik välja selgitada, kuna puuduvad foto- ja videotõendid. Just seetõttu paneb Männil huvilistele südamele, et põnevaks külaliseks peetavat looma jälgides võiks püüda teda ka jäädvustada. Ainult siis saab kindlalt öelda, kas pealinna öistel tänavatel saadi kokku haruldase šaakali, vana tuttava rebase või hariliku koeraga.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: