"Mõne liigi olukord on probleemsem. Nad ei ole otseselt ärakadumisohus, aga näiteks ilveseid on võrreldes kümne aasta taguse ajaga oluliselt vähem ja nende arvukus ei taha vaatamata soodsamatele oludele uuesti tõusta," sõnas Rauno Veeroja, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist. Kui toona elas Eestis ligikaudu 120 pesakonda, siis nüüd on neid 60 kandis.

Teiste liikide puhul võib näha märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi. Kuigi karude arvukus on üldiselt kasvanud, leidub neid Harju- ja Läänemaal vähe ja saartel pole neid üldse. Punahirvedega on lugu vastupidine. Kui Saaremaa-Hiiumaa asurkonnad on elujõulised ja saared tihedalt asustatud, siis Mandri-Eestis nähtavad hirved on pärit eeskätt Lätist.

Põdrad, sead ja kitsed

Põtrade arvukus on püsinud viimastel aastatel varasemaga võrreldes samal tasemel või tõusnud. Veeroja märkis, et osaliselt võib olla selle taga metsaraie. "Eesti ühiskonnas on metsa majandamine praegu suur vaidluskoht, aga põdrale kahtlemata selline intensiivne metsamajandamine sobib, kuigi tegemist on metsloomaga," sõnas ökoloog. Raiesmikule kasvavad võrsed ja metsanoorendik pakuvad põtradele rikkalikku toidulauda.

Vaheldusrikas maastik sobib ka metsasigadele, kelle arvukus on pärast vahepealset Aafrika seakatku epideemiat hüppeliselt kasvanud. Möödunud jahihooaja lõpus elas neid Eestis kuni 13 000. Kuigi täiskasvanuiga näeb vaid väike osa põrsastest, tõotab metssigade koguarv järgmise jahihooaja alguseks kahekordistuda. Nõnda soovitatakse raportis lasta neid vähemalt 14 000.

"Me ei saa kohalikele jahimeestele midagi konkreetset ette kirjutada, aga üldiselt võiks küttida neid juurdekasvu ulatuses," viitas Veeroja. Sigade Aafrika katk ei pruugi olla Eestist täielikult kadunud – möödunud aastal tuvastati viirus mitmel isendil. Väiksem asustustihedus võiks aidata maandada selle levikuga seonduvaid riske.

Kuigi metsaomanikud võisid täheldada möödunud aastal metskitsedest tingitud kahjustuste arvu, on jäänud loomade endi arv suhteliselt samasuguseks. Pigem oli sellele eelnenud 2019. aasta talv keskmisest soojem ja lumeta. Loomadel oli võimalik nosida kuuse- ja männivõrsete asemel mahlasemaid toidupalu.

Isegi kui nende arvukus võiks tänu pehmematele talvele kasvada, soovitas Veeroja säilitada senist küttimissurvet. Liigi leviala piirialale kohaselt on metskitsede arv eelnevatel kümnenditel mitu korda hüppeliselt kasvanud ja kahanenud.

"Euroopa tippteadlased on olnud neid slaide nähes elevil, sest need kinnitasid hästi teooria ennustusi," märkis ökoloog. Kui mitmele soodsale aastale järgneb mitu rasket talve, jäävad kitsed nälga ja populatsiooni elujõulisus langeb tervikuna. Viimati juhtus see 2010. aastal.

Ilveste mõistatus

Järsud muutused saakloomade arvukuses kanduvad mööda toiduahelat edasi. Toonane metskitsede arvukuse vähenemine andis tõsise hoobi Eestis elavatele ilvestele. Võrreldes 2010. aastaga on pesakondi üle kahe korra väiksem ehk 60 ligi. "Jälgede põhjal üldine arvukus pealtnäha suureneb, kuid pesakondade arv ehk juurdekasv pole paranenud," tõdes Rauno Veeroja. Seejuures pole olnud nähtavat abi nii metskitsede arvukuse kasvust ega ka ilveste jahtimise keelust.

Mõistatusele pole seni jälile jõudnud ei teadlased ega keskkonnaagentuur. Kuigi osaliselt võib juurdekasvu pärssida rebaste ja kährikute levitatav kärntõbi, jääb sellest selgitusena üksinda vajaka. "Oleme saatnud ka proove välismaa laboritesse, et otsida mõne kaslaseviiruse jälgi, kuid need on olnud kõik negatiivsed," sõnas ökoloog.

Sama võib öelda tõenäoliselt salaküttimise kohta. Aastas tuleb ilmsiks paar juhtumit, ent avastamata jäänud juhtumite arvu on raske hinnata.

Ühe oletuse järgi võisid lahkuda noored ilvesed vähemalt suure languse algusaastatel parematele jahimaadele. "Kui loomal süüa pole, võib tõmmata paralleeli inimestega, elupaika ja ressursse minnakse otsima piiri taha," märkis Veeroja. Nõnda oli Lõuna-Eestis toona ilveste arvukuse langus väiksem Lõuna-Eestis, kus oli suurema metskitsede arvukuse tõttu parem toidubaas.

Karud ja hundid

Aruandest selgub, et nii huntide kui ka karude arvukus püsib võrreldes möödunud kahe kümnendiga kõrgel tasemel. Tõenäoliselt elas Eestis mesikäppi möödunud suvel 900–950 ja nende leviala on laienenud. Sellega kaasnevalt oli karude poolt mesilatele tekitatud kahjud möödunud aastal selle sajandi suurimad. Veeroja soovitas vaadata mesinikel nende ennetamiseks elektriaedade poole.

"Miski ei kaitse kunagi sajaprotsendiliselt ja mõni karu neist ikka läbi tuleb, kuid need vähendavad kahjustuste sagedust suurusjärgu võrra. Metsas on võimalik ise mõistlikult käituda, mitte seal karudega rinda pista, ükskõik kui suur, tugev ja lõbus sa enda arvates oled," laiendas ökoloog oma mõtet.

Esmajärjekorras tuleb küttimine kõne alla ebatavaliselt julgete isendite ja korduvate kahjustuste korral. Lääne-, Harju- ja Võrumaal tuleks seda aga madala asustustiheduse tõttu võimalusel vältida.

Sarnaselt on kasvanud huntide arvukus ja kokku tegutses Eestis möödunud aastal 31 kutsikatega hundikarja. Sellega kaasnevalt oli rekordiline ka murtud koerte ja kariloomade arv. Kokku langes huntide ohvriks 44 koera. Umbes 40 protsenti kariloomadest murti aga Raplamaal. Seepeale suuremaid probleeme põhjustanud huntide küttimisele keskendumisel näib olevat aga soovitud mõju. Selle aasta kevadel pole täheldatud hundikahjusid ei Rapla- ega Harjumaal.

Teised olendid

Kuhugi pole kadunud ka kümmekonna aasta eest Eestisse jõudnud šaakal. Eelmise aasta seireandmete põhjal julges Rauno Veeroja ennustada, et sellest saab Eesti püsiliik. "Šaakaleid leiab lisaks Lääne-Eestile nüüd ka saartelt ja mitmelt poolt Mandri-Eestist, sh Ida-Virumaalt. Kui me teda nüüd just massiliselt küttima ei asu, siis ta ära ei kao," lisas ökoloog.

"Üle Euroopa ja ka Eesti tasemel võime panna ta samale pulgale nagu kohalike liikidega nagu valge jänes ja kobras, kelle puhul tuleb tagada, et nende asurkond oleks piisavalt soodsas seisundis," sõnas Veeroja.

Väikeulukitest täheldati mõningast arvukuse langust kopra, tõusu aga rebase arvukuses. Taas kord võib näha aga piirkondlikke erinevusi. Jahilindudest kasvas suur-laukhane, valgepõsk-lagle ja kormoranide arvukus. Tekitatud kahjude ja linnugripiohu tõttu soovitati nende laskmist suurendada, kuid vähendada teiste seas luitsnokk-pardi, soopardi ja viupardi küttimist.

Loe aruannet täies mahus.