Pääsukeste ja piiritajate arvukus võib Mägi sõnul linnakeskkonnas suur tunduda mitmel põhusel. "Praegu on esimese pesakonna pojad väljas ja linde võibki olla mõnes kohas natukene rohkem. Siis jääbki selline mulje," selgitab ta.

Just piiritajad võivad õhtuti koos lennates koonduda suurematesse salkadesse. Eriti suureks paisuvad need parved pesitsusperioodil: Mägi sõnul võib siis jääda mulje, et piltlikult öeldes on õhk lindudest paks. "Eriti kipub see nii olema veekogude lähistel. Mererannik on täiesti sobilik koht. Samuti, kui on mingi jõgi või tiik läheduses, kus on palju putukaid," loetleb ta.

Teisisõnu oleneb näiline linnurohkus sellest, mis ajal ja kus viibida. Näiteks võib terve taevas linde täis tunduda ajal, mil sääsed veekogust väljuvad. "Ega linnud rumalad ei ole, nad saavad aru, kus toit on, ja koondutakse sinna massiliselt kokku," sõnab Mägi.

Pääsuke või piiritaja?

Kui piiritajad õhtul parves tiirutavad, ei pruugi neid vaatlev tavakodanik Marko Mägi sõnul pääsukesel ja piiritajal vahet teha. "Heleda või sinise taeva taustal lennates kipuvad nad tavainimesele kõik ühtemoodi olema: pikad tiivad, sale keha ja väga suurt vahet ei tee," kirjeldab ta.

Piiritaja on üleni tumeda sulestikuga, sh on must linnu kõhualune. "Kui aga õnnestub näha kasvõi natukenegi valget linnu kõhu all, siis on kindel, et tegu on pääsukesega," võrdleb linnuökoloog. Omaette täpset silma vajab juba eristus, kas tegu on sel juhul suitsu-, kalda- või räästapääsukesega.

Kõhualuse kõrval soovitab Mägi vaadata linnu saba. Näiteks tunneb suitsupääsukese ära pika harkis ja kääre meenutava saba järgi. "Piiritajal ei ole kunagi selliste pikkade harudega saba – see on lühem ja ei ulatu nii kaugele välja," kõrvutab linnuökoloog. Lisaks on piiritaja pääsukesest poole suurem. Suurusevahet võib aga Mägi sõnul olla samuti keeruline hoomata, kui kahte lindu koos näinud pole.

Kes silmaga vaadates linde siiski eristada ei oska, saab appi võtta mõne linnulaulu tuvastava mobiilirakenduse. "Pääsukestega on küll lihtne, linnulauluäpid tunnevad nad ilusasti ära. Piiritajaid ka: nad on üsna häälekad linnud ja äpid teevad neil kenasti vahet," kirjeldab Mägi.

Märgalade ja pääsukeste seos

Andmed osutavad Marko Mägi sõnul, et viimastel aastakümnetel on pääsukeste arvukus Eestis oluliselt vähenenud. Paari aasta taguse seisuga oli nende arvukus langenud viie aastaga umbes kaks ja pool korda. "Mis seisus suitsupääsukeste arvukus praegu täpselt on, ma ei tea. Vaevalt neid aga vahepeal juurde on tulnud, sest meie olud pole muutunud," arutleb linnuökoloog.

Pigem on Eesti põllumajandus läinud vahepeal üha intensiivsemaks, mis tähendab pääsukestele ja piiritajatele vähem sobivat toidulauda. Seejuures on oluline märgalade käekäik, sest suvel leidub just seal tohutul hulgal lindude söödavaid putukaid. "Mida halvemas seisus on meie üleujutatud alad, seda kehvemini võib minna ka meie pääsukestel ja piiritajatel," osutab Mägi.

Piirtajate arvukust on aga raskem hinnata. Esiteks on neid vaatlusega keerulisem loendada. Teiseks on nende pesitluskohad hoonetes peidus ja inimene neid uurima ei pääse. Küll aga on teada, et Lääne-Euroopas on piiritajate arvukus viimase 30 aastaga umbes viiendiku võrra vähenenud.

"Lääne-Euroopas on päevakorras majade renoveerimine. See tähendab, et kõik pesitsusavad pannakse kinni, et majad oleksid energiatõhusad," avab Mägi muutuse tagamaid. Ta loodab, et Eestis olukord nii sünge pole, kuigi siingi renoveeritakse hooneid üha rohkem.

"See ei tähenda, et hooneid ei peaks energiatõhusaks tegema. Küll aga tasub mõelda, et lindudele võiks mingid võimalused jätta," soovitab ta. Üks võimalus on panna üles rohkem pesakaste. Teiseks saab majja sisse ehitada mõned spetsiaalsed auguga tellised, kuhu lind saab pesa teha.