Taimed väga tänuväärt uurimismaterjal, rääkis Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur Leeli Amon, kes uurib maapõuest leitud taimejäänuseid. Kaugesse minevikku vaatamine ei teeni ainult ajaloolist huvi. Taimestiku muutumine ajas, reageerimine klimaatilistele muutustele, taimestiku tsoonide vaheldumine aitab näha Maa võimalikku tulevikku.

"Meie anname kliimateadlastele materjali, mille põhjal saavad nemad kalibreerida oma mudeleid. Nii saab prognoosida tulevasi keskkonnamuutuseid mineviku näidete põhjal, liikide migreerumist, klimaatiliste tsoonide muutumist," selgitas Amon.

Inimesena, kes näeb Maal toimunut kümnete tuhandete aastate taha, teab ta, et Maal on olnud palju külmemaid ja palju soojemaid perioode. "Kliima soojenemine pole iseenesest midagi uut, teame seda maapõue uurijatena kindlalt väita. Praegune olukord on aga omapärane seetõttu, et esmakordselt on võimalik, et kliimamuutuste taga on oma osa inimtegevusel; varem on seda alati põhjustanud looduslikud faktorid," rääkis ta.

Amon kinnitas, et ta on uurinud ka Eesti taimestiku muutumist ja näidanud taimejäänuste põhjal, kuidas pärast mandrijää taandumist arktiline taimestik aja jooksul taandus. "Eestis on viimase 14 000 aastaga taimestik muutnud nii, et alguses olid tundraliigid, siis metsastumine. Oli periood, mil Eestis kasvasid laialehised metsad, nüüd oleme jälle mõõdukamalt jahedamas segametsavööndis," lausus Amon.

Taimejäänused ennustavad tulevikku

Selleks aga, et saaks kokku pildi, mis kaevamise asukohas kas 30 000 või 50 000 aastat tagasi toimus, kes seal elasid, milline oli taimestik, teevad teadlased koostööd. Näiteks 2018. aastal oli Amon Siberis Voltšija Griva väljakaevamistel.

Sel ajal, kui Vene teadlased Tomski ülikooli juhitaval ekspeditsioonil uurisid mammutiluid ning rekonstrueerisid ürgsete loomade eluviisi, oli rühma kuulunud eestlanna ülesandeks teha kindlaks, millised taimed samal ajal seal piirkonnas kasvasid. Nii ongi tegu nagu suure piltmõistatusega, kuhu erinevad teadlased tükid sisse sobitavad.

"Välitöö on alles esimene etapp, edasi läheme oma proovidega laboritesse laiali ja kulub kuid, isegi aasta, enne kui saame esimesed järeldused teha. Vahetame materjale, koondame teadmised, kes mida suudab enda proovide pealt öelda. Siis saame kokku kirjutada oma arvamuse," märkis paleoökoloog.

Taimejäänuste otsimiseks ei pea ennast tingimata mitme meetri sügavusele maa sisse kaevama. Amon kasutab spetsiaalseid puure, aga kõik oleneb objektist. Amon on käinud ka sellisel ekspeditsioonil, kus töötati Novosibirski oblastis asuva jõe ääres ning seal tuli jõepaljandilt labida ja kühvliga setet koguda.

Taimeosiste eraldamiseks võeti appi tihedad sõelad ja edasi uuriti saadud materjali – seemneid, okkaid, puukooretükke juba laboris. "Kõik see tuleb pesta, puhastada, sorteerida ja siis määrata, millega tegu ning ühtlasi dateerida, kui vana materjaliga tegu võib olla. Selleks kasutame radiosüsinikumeetodit, millega on võimalik määrata orgaanilise päritoluga süsinikku sisaldavate materjalide vanust ligi 50 000 aasta tagusest ajast," kirjeldas paleoökoloog tööprotsessi.

Leeli Amon on viimastel aastatel teinud mitmeid geoloogilisi välitöid just Venemaal. Põhjus, miks ta viimastel aastatel just Venemaal ekspeditsioonidel käib, peitub selles, et suurel laial idanaabril on suured massiivid ja läbi uurimata alad. Kunagi on plaan minna taas Põhja-Ameerikasse.

"Ma töötasin 5 kuud idarannikul, puurisime mitmel pool. Kui kunagi jälle piirid lahti, tahan sõita materjali juurde võtma. Augustisse oli aga planeeritud päris uus uurimisretk Novosibirski oblastisse, et uurida sealse maastiku muutumist viimase 15 000 aasta jooksul," tutvustab ta plaane, mis koroonaviiruse leviku tõttu praegu veel lõplikult paigas pole.