Kuidas jälle taimi näha: taimepimedus kui nähtus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ehkki õitsevad taimed või eraldiseisvad puud võivad pilku püüda, siis taimegrupid või nende vähemnähtavad osad, nagu need Paeonia [pojengi] lehed, võivad kergemini sulanduda ühtlasesse rohelisse tausta.
Ehkki õitsevad taimed või eraldiseisvad puud võivad pilku püüda, siis taimegrupid või nende vähemnähtavad osad, nagu need Paeonia [pojengi] lehed, võivad kergemini sulanduda ühtlasesse rohelisse tausta. Autor/allikas: Yekaterina Lukina

Taimepimedus ehk tähelepanu puudumine taimede kui ökosüsteemides aktiivsete osalejate vastu võib tunduda kahjutu teadmatusena. Samas on selle tagajärjed otseselt seotud tänaste keskkonnakahjustustega.

Taimed on olnud olulise tähtsusega Maa elusprotsesside alalhoidmisel, nagu ka kultuuride ja ühiskondade säilitamisel üle kogu maailma. Taimed ise on keerukad ja tundlikud elusolendid, kes kasutavad peeneid signaliseerimisstrateegiaid oma keskkonna jälgimiseks, sellega kohanemiseks ja sealt kasu saamiseks.

Hoolimata nende keerukusest ja kesksest tähtsusest elusmaailma toimimisele on taimi Lääne kultuuris tavaliselt tähtsusetuiks peetud. Samuti on neid kirjeldatud neutraalses, kollektiivses sõnavaras, nagu näiteks maastiku või põllumajanduse puhul. See kalduvus on tunnuslik laiemale nähtusele ehk taimepimedusele.

Oma raamatus "Taimed kui isikud: filosoofiline botaanika" märgib Matthew Hall, et "enamik paiku Maal, mis sisaldavad elu, on silmnähtavalt taimemaastikud". Tõepoolest, taimed moodustavad maakera biomassist kõige suurema osa ning nad on planeedi keskkondliku tasakaalu ja ökosüsteemide stabiilsuse säilitamisel ülimalt tähtsad.

Laiemat ajaskaalat silmas pidades on taimed maakera jaoks palju omasemad, kui ükski iial eksisteerinud loomaliik. "Kui miljoneid aastaid mõõta meetrites," kirjutavad Gagliano, Ryan, ja Vieira, "võrduks taimede ajalugu 500-meetrise jalutuskäiguga, meie oma aga ei oleks pikem kui mõni sentimeeter".

Isegi inimliigi tilluke jalajälg planeedil Maa on üdini taimede maailmast läbi põimitud. Ilma taimede ajalugu arvesse võtmata on võimatu sügavuti mõista ühegi kultuuri või ühiskonna ajalugu.

Kõigest sellest hoolimata on taimed Lääne kultuuride mõtteraamistuses suurelt jaolt kahe silma vahele jäetud. Taimi pole peetud millekski muuks kui tühipaljaks dekoratsiooniks inimeste igapäevastele toimingutele ja praktikatele.

Tõenäoliselt hakkavad sellel kuulsal maalil kõige kergemini silma inimene, linnud ja maod, samas kui taimi kirjeldatakse toimuva tegevuse taustana. Inimese silma-aju süsteem pöörab tähelepanu esmalt inimnägudele ja paneb nähtava kokku keskkonna ruumiliste Autor/allikas: Wikimedia Commons

Botaanikud ja bioloogia pedagoogid James Wandersee ja Elizabeth Schussler väidavad, et see kalduvus taimevorme tähelepanuta jätta on osad laiemast taimepimeduse fenomenist – inimeste võimetusest eristada ja väärtustada taimi ökosüsteemides aktiivsete osalejatena.

Teadlased on leidnud taimepimeduse fenomenile erinevaid põhjuseid. Mõned uurijad näevad selle juuri inimese nägemistaju bioloogilistes eripärades, teised aga peavad tähtsaks ka kultuurilis-filosoofilisi ja ühiskondlikke mõjusid.

Taimepimedus võib paista kõigest kahjutu teadmatusena. Ometi on see üks peamine põhjus, miks praegune elurikkus kaob, taimekaitsest ei piisa ja keskkond kahjustub. Näiteks aastal 2018 juhtis Rahvusvaheline Looduskaitse Liit (IUCN) tähelepanu taimepimeduse mõjule valitsuse tasandil ja järjepidevale taimede kõrvalejätmisele elusloodusega salakauplemise vastu suunatud looduskaitse teemalistes tegevuskavades.

Arutelud elusloodusega salakauplemise üle keskenduvad enamasti suurtele karismaatilistele loomadele, nagu elevandid või ninasarvikud, on orhideed ühed kõige ohustatumad liigid, mida ähvardab inimestepoolne ekspluateerimine Paphiopedilum'i [veenusekinga] Autor/allikas: Wikimedia Commons

Kuidas taimepimedusest jagu saada?

Sellest peale, kui taimepimeduse mõiste 20 aastat tagasi kasutusele võeti, on palju panustatud strateegiate ja programmide väljatöötamiseks, mis suunaks tähelepanu taimse maailma elususele ja ainulaadsusele. Sellest hoolimata on kõige tõhusamate meetodite kindlakstegemine jätkuvalt suur väljakutse.

Üks paljulubav suund võiks olla populariseerida teadmisi taimede tähelepanuväärsest ja keerukast käitumisest. Siin võib näiteks tuua taimejuurte üllatavaid veeleidmise strateegiaid, mille avastasid grupp Austraalia teadlasi herneseemikuid (Pisum sativum) uurides.

On hästi teada, et taimejuured hindavad mullaniiskuse taset, eesmärgiga määrata kindlaks veeallikas ja siis õiges suunas kasvada. Katse käigus tuvastati aga, et mullaniiskus pole ainus indikaator. Leidmaks vett kõrvalisemas kasvupaigas, kus kuiv ümbritsev aluspinnas ei anna veest märku, toetuvad juured voolava vee tekitatud helivõnkumistele. Sel moel valivad nad kõige täpsem suuna veeallika poole. Võime kasutada heli vee leidmiseks võib selgitada, miks puujuured linnapiirkondades suudavad kergesti leida vett kanalisatsioonisüsteemides, hoolimata sellest, et kanalisatsioonitorud on veekindlad ja vigastamata.

Veel üks viis taimi "näha" on keskenduda inimeste emotsionaalsetele seostele taimedega. Näiteks botaaniliste illustratsioonide tegemise kunstil võib aidata muuta arusaama taimedest kui objektidest ning aidata kaasa nende tähtsuse väärtustamisele.

Nii taimede maalimise kehaline praktika kui ka mõtisklemine botaanika-alase kunsti üle näitustel võivad arendada taimede ja inimeste omavahelise seotuse sügavamat mõistmist. Näiteks Kanada uurija Katja Neves on kirjeldanud, kuidas Rory McEweni botaaniliste maalide vaatamine kogu nende ereduses ja peentes detailides pani teda mõistma, millised sügavalt suhtluslikud ja emotsionaalsed mõjud võivad sellistel kunstiteostel olla vaatajale.

Tänapäeva linnakeskkonnas võivad ka botaanikaaiad, pargid ja isegi väiksemad rohelised paigad osutuda viljakaks pinnaks, kus saame pöörata suuremat tähelepanu taimede tähtsusele jätkusuutliku maailma edendamisel. Niisuguste paikade ruumilisel korrastusel võib olla määrav tähtsus sellele, kuidas me pöörame tähelepanu ja suhestume taimedega linnas.

Näiteks botaanikaaia ülesehitusel on otsene mõju külastajate vahetule tegevusele taimede suhtes: kui kaua nad aia mõnes piirkonnas aega veedavad, kui pikalt nad mõnd taimeliiki vaatlevad ja uurivad, ning mil määral nad märkavad või jätavad tähelepanuta taimi aia eri kohtades.

Aiateede paigutusel võib olla oluline mõju liikumise kiirusele läbi teatavate piirkondade, ning selle tagajärjel taimede jälgimisele ja uurimisele kuluvale ajale. Tartu Ülikooli botaanikaaed. Autor/allikas: Yekaterina Lukina

Seega mõjutab jalgteede täpne paiknemine külastajate liikumiskiirust läbi mingi aiapiirkonna. Selle tulemusel aga mõnda aia osa uuritakse üle ja teisi ignoreeritakse. Näiteks laiad, tasased ja sirged jalgteed kipuvad ajendama kiiremat edasiliikumist: need kutsuvad külastajaid kiirelt aia järgmisse ossa edasi minema, mitte aga edasi uurima. Samas panevad keerukamad kontsentriliste radade mustrid inimesi aeglasemalt liikuma, pikemalt peatuma ja jälgima taimi lähemalt.

Pole kahtlustki, et küsimus meie suhtumisest taimedesse on keerukas ja mitmetahuline. Seda jäävad alati mõjutama hulk omavahel seotud tegureid, näiteks inimese nägemismeele füsioloogilised eripärad, kultuurilised mõjud, isiklikud uskumused ja praktilised kogemused. Samamoodi annab teemat veel üksjagu uurida: näiteks, et kuidas teha tamed "nähtavaks" ja kuidas panna inimesi jälle taimede maailmaga tegelema.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: