Teadlaste uuringud näitavad, et põllumajanduse koormus meie vete seisundile on väga suur. Põllumajandus on ülioluline majandusharu, kuid lisaks kasulikule toidutootmisele liigub intensiivse põllumajandustegevuse tagajärjel veekogudesse nii toitaineid, ravimijääke kui ka taimekaitsevahendite jääke. Euroopa Liit on võtnud ette samme põllumajanduskoormuse piiramiseks. See teeb muret põllumeestele, kelle sooviks on saada häid saake.

Lääne-Virumaal Rabaveere talus taimekasvatusega tegelev Olev Kreen, kes on ühtlasi Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, võrdleb saates "Osoon" taime tervist inimese tervisega.

Miks on põllumehel vaja taimekaitsevahendeid?

Taim on elusorganism ja nii nagu inimesele on oluline hea tervis, samamoodi on ka taimedele oluline, et nad ennast hästi tunneksid. Põllumehe töö on eelkõige toota inimesele vajalikku toitu või muud toorainet, kasutades loodust, ümbritsevat keskkonda, mulda, elusorganisme, taimi, loomi. Selleks, et head saaki saada, peab taim terve olema ja tema kasvutingimused sellised, et ta tunneks ennast hästi.

Milline roll on taimekaitsevahenditel hea saagi saamiseks?

Enne kui me üldse taimekaitsevahenditeni jõuame, alustame planeerimisest. Meie ülesanne on anda taimele parimad kasvutingimused, et kahjustajaid oleks võimalikult vähe, aga seda me ei pea lahendama ainult keemiaga. Oluline on panna paika viljavaheldus ehk siis erinevate taimede järgnevus selliselt, et nad toetaksid üksteise arengut ja hoiaksid ära kahjurite kiire leviku.

Kui looduse tasakaalu puhul üldjuhul üks taim või elusorganism tarbib ära selle, mida teine toodab või mis sellest järele jääb, siis põllult on vaja saaki saada. Näiteks ühel põllul kasvab nisu, tegemist on monokultuuriga. Et looduslikku tasakaalu mitte rikkuda, tuleb järgmisel aastal külvata teine kultuur, näiteks taliraps. Nisul ja rapsil on erinevad kahjustajad ja see, mis jääb mulda nisust koos põhuga, on väga hea toitainebaas ja elutingimus järgmisele kultuurile.

Kuhu pestitsiidid, fungitsiidid ja intsektitsiidid siis ikkagi täpselt siin põllul lähevad või kuhu nad liiguvad?
Üldjuhul pritsitakse see aine väikeste piiskadena taime peale. Need ained on kõik niimoodi välja töötatud, et nad laguneksid looduses võimalikult kiiresti ja igal ainel on etiketil kirjas, kui pika aja jooksul see laguneb. Pluss veel ohutusfaktorid sinna juurde, millise aja jooksul sinna põllule üldse tohib minna ja millal seda kultuuri tohib koristada, et jäägid on kadunud ja tervisele ohutud.

Kui raske on seda nõuetekohaselt täita? Mis on need murekohad?

Hetkel, kui ma sõitsin traktoriga välja näitas tuule kiiruseks 4,5 meetrit sekundis. Tavapritsimise kohta ütleb reegel, et neli meetrit sekundis on maksimum, millega pritsida tohib. Kui on tugev tuul ja arvestades seda, et pritsi tagant tuleb välja udu, siis tuul kannab selle ära. Sellistes tingimustes me ei tohi pritsida.

Oluline on temperatuur. Kui on hästi soe, siis see väike piisk aurustub ära- Ega meie põhjamaised taimed 25 kraadist sooja ka väga ei armasta. Neil on soojast stress ja kemikaaliga tekitame veel lisastressi. Kui on tuulised ja kuumad ilmad, see tähendab pritsimehele öist tööd, võin kinnitada, et ega see väga lõbus ei ole.

Kui palju taimekaitsevahendit pritsi paaki pannakse?'

Siin sees on põhiliselt vesi. Pritsimistöid teostan üldjuhul 200 liitri veega hektarile, mille sisse läheb liiter kemikaali, mõningal juhul ka 20 grammi. Seda kemikaali läheb põllule suhteliselt väike kogus. Kui nüüd öeldakse, et veest leitakse palju kemikaalide jääke, siis see on paljuski tänapäeva laborite võimekuse küsimus, 10-15 aastat tagasi polnud üldse võimalik neid avastada. Loomulikult on põllumeeste ülesanne teha oma töid nii, et neid jääke ei jõuaks üldse vette ega sealt toiduainetesse.

Kui kallid on taimekaitsevahendid?

Kõige odavamad preparaadid algavad hektari kohta 15 eurost, aga kallimad lähevad 70-80 eurot hektari peale. See, et ta tõesti seal oma tööd teeks, see on meie jaoks esmane asi.

Kas pritsimise täpsus põllul on ka kuidagi kontrollitav?

Ma juhin GPS-seadmega taimekaitsepritsi. Põllud, põllupiirid on salvestatud ja taimekaitseprits ei lase kemikaali põlluservast väljapoole pritsida. Automaatselt jälgib, kuhu kemikaal on juba pandud, et prits ei satuks pritsitud kohale, nii ei ole topeltnormi kandmise ohtu ja väheneb kemikaali keskkonda sattumise risk.

Kui me arvestame selle tehnoloogia hinnaks minimaalselt 20 000 eurot, siis taimekaitsevahendeid ma hoian kokku võib-olla kogu selle GPSi eluea jooksul, 4000-5000 euro eest. Enamus minu kulu on ikkagi keskkonna heaks. See on täna puhtalt minu kulu. Kui me räägime investeeringutoetustest, siis need võiksid olla suunatud rohkem keskkonnatehnoloogiatele. kus saab kasu nii põllumees, keskkond kui ka avalikkus.

Mida tähendab integreeritud taimekaitse?

Integreeritud taimekaitse ongi tegelikult kogu see tegevuste kompleks, mida põllumees teeb, alustades tegevuste planeerimisest, nii taimekaitseplaneerimise mõttes kui üldiselt needsamad viljavaheldused. Siis seire, me peame teadma, mis põldudel toimub. Võimalusel sekkuda ilma keemiata, keemia kasutamine peab olema põhjendatud. Näiteks, kui kultuur kasvab, siis me ei saa seda umbrohtu sealt käsitsi välja kitkuda, seda tuleb teha keemiaga. Kui putukate puhul ei ole teist võimalust, siis tuleb neid ka keemiaga tõrjuda.

Integreeritud taimekaitse tähendab kompleksi tegevustest, kus on enneta, seira, teosta tegevust, kui võimalik, siis ilma keemiata. Pärast vaata, kuidas läks ja lähtuvalt sellest planeeri oma järgmisi tegevusi. See on seaduse järgi kohustuslikuks tehtud ja teiselt poolt on see ka terve mõistuse kohane.

Kui te lähete kasvava viljapõllu äärde. Mida te seal vaatate enne, kui pritsima lähete?

Me peame kõigepealt teadma, mis kasvufaasis on konkreetne taim ja millised kahjustajad võivad seda taime sellel hetkel ohustada. Me vaatame, milline on lehtede seisund, kas lehtedel on haigus ja kui on, siis mis haigus või on lehtedele laigud tekkinud mingi aine puudusest.

Kui ma pritsiga mööda põldu sõidan, siis pooltel juhtudel ma ei kasuta mitte keemilist taimekaitsevahendit, vaid ma annan lisaks neid toitaineid, mida taim vajab. Haiguse tõrjet ma püüan teha selliselt, mis annaks võimalikult pikaajalise kaitse ja mille mõju oleks taime enda elujõudu suurendav. Keemiliste taimekaitsevahendite kõrval kasutame erinevaid leheväetisi, et taim oleks tasakaalustatud toitumises.

Lisaks kasutame ka biostimulaatoreid või antistressante, mille abil saaks taim vitaalsemaks, elujõulisemaks, tugevamaks, et ta suudaks kahjustatajatele ise võidelda. Selleks me peame täpselt teadma, millises taimefaasis, mida kasutada.

Kui tihti peaks põllul käima?

Kord nädalas tuleks vaadata kõik põllud üle. Umbrohutõrje on esimene, mida tehakse ja siis edasi tuleb juba hakata pidevalt seirama.

Kuidas see seiramine puhtpraktiliselt  käib?

Kui ma tulen põllu äärde, siis ma juba tean, kuskohas on põldudel sellised natuke toitainete vaesemad kohad, kus taimed on nõrgemad. Järelikult sealt hakkavad haigused kõigepealt lööbima. Kontrollin taimikute lehti, kas on märgata haiguse laike. Kui on rohkem kui üks laik, siis vaatan, kui palju see levinud on ja muidugi tuleb jälgida ilmaprognoosi. Lähtuvalt sellest teen otsuse, millise kemikaaliga, millise normiga pritsida.

Kas putukaid vaatate samamoodi?

Täpselt nii. Teravilja kahjurid, keda seirame, on lehetäid, viljakukk, ka viljavaablane ja kahjuks viimastel aastatel levinud rootsi kärbes.

Lehetäid toimetavad alumistel lehtedel, lehe kaenlas, aga viljakukk ülemistel lehtedel. Rootsi kärbse leidmiseks tuleb viljakõrs terava noaga lõhki lõigata ja vaadata, kas vastne peidab end seal.

Kas on juhtunud ka nii, et õigel ajal jäi tõrje tegemata ja saak läks nässu? 

Mul õnneks ei ole sellel aastal ühtegi sellist põldu näidata. Aga on olnud selliseid juhtumeid, kus  saagikadu on praktiliselt 3-4 tonni hektari kohta, kuna haiguse tõrjega  on lihtsalt hiljaks jäädud. Üldjuhul võib see saagikadu olla 30-40 protsenti. Aga näiteks rapsi hiilamardika mitte õigeaegse tõrjega võib saagist järele jääda ainult 10-20 protsenti, nelja tonni asemel hektarilt saada 0,6-0,7 tonni.

Seega, lihtsalt looduse hooleks neid põlde jätta ei saa? Et saaki saada, tuleb kahjustajaid tõrjuda?

Meie, kes me oleme nii-öelda tavaviljelejad, oleme oma tehnoloogiaid üles seadnud niimoodi, et et meil on võimalus kahjureid, kahjustajaid tõrjuda. Maheviljelejad arvestavad tehnoloogiate valikul, et kultuurid oleksid väiksema saagikusega ja nad ei ole kahjustajatele nii atraktiivsed.

Mina püüan saavutada maksimaalset saagikust, mis minu põldudele ja minu viljelustehnoloogiatele sobib. Ma arvestan juba sellega, et kui need kahjustajad tulevad suure invasiooniga peale, siis mul on võimalus neid tõrjuda. Aga, kui see tõrje jääb õigel ajal tegemata, siis kahju on muidugi suur ja kõik need loodusesse pandud väetusained jäävad sellisel juhul üle.

Kui ma jätan midagi sellest suurest kompleksist tegemata, siis kõik muud asjad kahjustavad loodust. Kui ma ei pane väetist ja ei kasuta taimekaitsevahendeid, siis sellisel juhul olen ka mullaharimisega teinud loodusele kahju, kuna iga mulla liigutamisega ma häirin mullaelustikku ja ka süsinik lendub atmosfääri.

Kuidas tagada, et taimekaitsevahendite jäägid ei kandu põllult vette?

Taimekaitsevahendid peavad olema kontrollitud, ohutud ja nende kasutamistingimuste juures on kõik kirja pandud. Põllumehe ülesanne on pritsimise käigus jälgida, et tuul ei kannaks kemikaali põlluserva, kus näiteks võib olla õitsvaid taimi.

Tuleb arvestada ka vihmaga, kõikidele taimekaitsevahenditele on peale kantud vihmakindlus, mõnel neli tundi, mõnel tund. Tänapäeval üldiselt pannakse sisse selliseid lisaaineid, et isegi tugev äikesevihm ei suuda tund aega pärast pritsimist kemikaali taimelt maha pesta.

Ma panin pritsile kolm erinevat tüüpi otsikut: ühed on sellised, mille puhul piisk on natuke suurem, piisa sisse tekib õhumull. Kui see suur piisk, mida tuul ära kanda ei suuda, läheb vastu taimelehte, siis mull lõhkeb, pritsib laiali ja saavutatakse piisavalt hea kemikaaliga katvus. See võimaldab tugevama tuulega pritsida. Teised pihustiotsad on nii-öelda topelt lehvikuga, et saavutada võimalikult head katvust taime mõlemale küljele. Ja kolmas on küll topelt lehvikuga, aga sellise peenema piisa tegemiseks.

Kui putukatõrjel kasutatakse kontaktset putukatõrjepreparaati, siis on oluline piisaga putukale pihta saada, see saavutatakse väikeste piiskadega. Seda tõrjet saab teha ainult vaikse ilmaga. Tõrje tegemisel tuleb arvestada piisa suurust, välistingimusi, konkreetset taime, kemikaali, siis on hoitud nii taim, keskkond kui ka loodetavasti lõppkokkuvõttes põllumehe rahakott.

Miks on oluline, et põllumees hooliks ka keskkonnast?

Minu jaoks on väga selge teadmine, mida minu kadunud isa mulle õpetas, et muld ei ole saadud päranduseks meie vanemate käest, vaid see on meil laenuks meie lastelt. Meie ülesanne põllumeestena on anda see muld, see loodus meie lastele edasi vähemalt sama heas seisus või koos intressidega loodetavasti veel paremas seisus. Me ei saa, ei tohi, ei taha rikkuda seda keskkonda, kus me ise elame.

Loodusest sõltub väga palju. Me räägime kliimast, kliima on küll põhifaktor, aga kui ma selle mulla eest ei hoolitseks, siis mul ei oleks võimalik saada selliseid saake, et ise ära elada ja tunda sellest tööst ka rõõmu.

Teadlased räägivad ja uuringud näitavad, et põllumajandusest tulev hajureostus mõjutab tugevalt meie keskkonda, veekogusid ja Läänemerd. Kuidas seda mõju vähendada?

Kindlasti see nii on, aga samas peame arvestama, et nii põhjaveest kui ka Läänemerest leitud taimekaitsevahendite jääkide puhul on tegemist jääkreostusega. Kaks kolmandikku sellest reostusest on tekitanud kemikaal, mida Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsel ajal ei ole üldse kasutatud või vähemasti pole lubatud kasutada. Ma usun, et seda pole ka tehtud.

Kõik kindlasti on kuulnud DDT-st, mille jääke veel jätkuvalt leitakse, kuigi juba 1960.-1970. aastatel see keelustati. Tänapäevased vahendid on tunduvalt rohkem kontrollitud, testitud. Nende jääkide puhul on tegemist, kas siis hooletusega või tõesti hästi suure ebaõnnega.

Enne oli juttu taimekaitsevahendite vihmakindlusest. Kui äikesevihm tuleb ikka niimoodi peale, et seda ei olnudki võimalik prognoosida, siis on risk, et mingisugune kogus taimekaitsevahendit võib mulda sattuda. Siin päästab ainult see, et kui meil on elus muld, siis mikroorganismid peaksid seda võimalikult kiiresti lagundama.

Reeglid on olulised sellepärast, et kõik põllumehed ei oska mõelda nende asjade peale. Teadlased teevad katseid, kontrollivad neid aineid erinevates tingimustes ja selle põhjal pannakse kirja reeglid, mis peaksid nende täitmisel tagama ohutu kasutamise.

Kas keskkonnanõuded on põllumehe jaoks praegu Euroopa Liidus karmid või võiksid olla veel karmimad?

Keskkonnanõuded on minu arvates päris karmid. Põllumeestena me saame aru, et neid on vaja täita. Mis puudutab konkreetseid nõudmisi, siis mingil hetkel teatud nõuded tundusid ebaloogilised. Kui me räägime veekaitsevöönditest, siis seoses erinevate tehnoloogiate täpsemaks muutumisega, on viimastel aastatel ka veekaitsevööndeid tehtud loogilisemaks.

Kui vene ajal pritsiti väetist ohjeldamatult igale poole, siis tänapäevastel väetise külvikutel on servakülviseadmed. Kui pritsile on peale pandud põllupiir, siis sellest põllupiirist ta üle ei pritsi ja samamoodi on väetisega. Arvestades nende toodete hindu, püüame igati välistada, et meie raha ei läheks sinna, kuhu ta ei pea minema. Reeglite väljatöötamise juures on oluline, et kuulataks praktilist kogemust, sest kõiki asju ei ole alati võimalik täita.

Olen kuulnud näiteks selle sama pritsimise kohta, et miks te ei võikski öösel pritsida? Paraku mina olen ka inimene või seesama pritsimees, et ka tema peaks öösel ikkagi magama. Öine töö on palju kõrgema riskiastmega, et ma teen midagi valesti ja ma ei suuda võib-olla seda kogust täpselt välja arvutada.

Öisel pritsimisel tuult küll ei ole, aga õhuniiskus on kõrgem, siis võib tekkida see olukord, et niiskuse kondenseerumisel võivad piisad taime pealt voolama hakata. Ikkagi oluline on see, et iga põllumees, igal konkreetsel juhul otsiks ja leiaks need kõige paremad tingimused, et see taimekaitsevahend töötaks ja oleks võimalikult vähe keskkonnaohtlik.

Üldised reeglid peavad olema ning neid peab täitma  ja neid ka täidetakse. Nii nagu on autojuhte, kes kiirusepiirangust kinni pea, samamoodi on ka põllumajanduses selliseid inimesi, kes reegleid ei järgi.

Taimekaitsevahendid on ikkagi lisakoormus keskkonnale. Kas keemilistest taimekaitsevahenditest oleks võimalik loobuda?

Põhimõtteliselt on, kui me vaatame mahepõllumajandust, siis seal kasutatavad taimekaitsevahendid ei ole niinimetatud keemilised, vaid erinevad bioloogilised preparaadid. Ka mina kasutan bioloogilisi preparaate ja püüan valida haiguskindlamaid sorte. Kui me räägime putukate resistentsusest, siis alternatiiv on GMO, kuhu ongi pandud sisse mingi selline geen, et putukas seda ei sööks. Aga GMO ei ole ikkagi väga hea lahendus.

Kui putukate invasioon peale tuleb, siis üldjuhul looduslik regulatsioon on tunduvalt aeglasem. Linnud ei jõua neid kiiresti paljunevaid putukaid ära süüa, ka looduslikud vaenlased, kahjurid üldjuhul ei suuda nii kiiresti reageerida. Ühed olulised kahjurid on lehetäid, nende looduslik vaenlane on lepatriinu, kes neid päris ohjeldamatult hulgal sööb. On olnud aastaid, kus lehetäide levimise puhul vaatan, mitu lepatriinu vastset ruutmeetri kohta on. Ja ime, kahe nädala pärast on olukord kontrolli all. Kui lehetäid ei ole taimele suurt kahju põhjustanud, siis ma jätangi keemia kasutamata.

Kui me räägime taimehaigustest, siis mina olen viimased kümme aastat otsinud selliseid sorte, mille saagikus ei oleks kehvem, kuid haiguskindlus oleks võimalikult hea just selleks, et vähendada keemilist tõrjet. Kuna see on minu kulu. Ma ei suuda seda väga täpselt ajastada, sest meie mullad ei ole ühtlased, kui ühe koha peal see haigus juba levib, siis teise kohta ei pruugi ta  veel jõudnud olla.

Seetõttu on minu soov leida selliseid viljasorte, kultuuride sorte, mis oleksid järjest rohkem haiguskindlamad. Nüüd ma olen jõudnud selleni, et teatud sortide puhul on vaja haigustõrjet teha ainult ebasoodsate ilmastikutingimuste korral. Aga endiselt on veel selliseid sorte, kus ilma haigustõrjeta ei olegi praktiliselt võimalik saaki saada, näiteks talioder on selline hästi õrn kultuur.

Võrreldes nõukogudeaegse intensiivse põllumajandusega on praegune põllumajanduslik suurtootmine palju targem?

Jah, põllumees on targem. Minu käest on palju küsitud,  mida ma talvel teen, kui põllud on lume all. Vähemalt kuu aega läheb mul selle peale, et käia erinevatel koolitustel ja umbes 15 päeva selleks, et läbi analüüsida oma tegevused, nii väetamine kui taimekaitse, et järgmisel aastal paremini planeerida ja paika panna tööde logistika. Näiteks võrdlen mullaproovide andmeid, vaatan, millised on väetusainete kogused, mitte ainult põhiväetusained, vaid järjest rohkem kasutan erinevaid mikroained.

Nii nagu inimesed söövad toidulisandeid, magneesium, tsink ja mida veel, samamoodi on taimedele 18 erinevat toitainet, millegi puudujääk võib teha taime nii palju nõrgemaks, et ta ongi kahjustajatele atraktiivsem ja satub nende surve alla.

Kogu see kompleks peab olema põllumeeste poolt targemini tehtud, aga ka tehnoloogiad ja masinad on läinud paremaks ja mullateadus on kõvasti edasi arenenud. Väetamise ja taimekaitsepritside juures kasutatakse väga palju digitehnoloogiat. Kui on olemas põllukaart, mullakaart erinevate väetustasemetega, siis vastavalt sellele pannakse teine kaart väetise külvikusse ja külvik juba ise jaotab väetist sinna, kuhu on tarvis.

Millises seisus Teie arvates Teid ümbritsev keskkond on?

Kui me räägime looduskeskkonnast, siis mina olen väga heas seisus, ümberringi on palju niinimetatud puutumata loodust. Põllumehe seisukohalt vaadates on see kahjulik. Minu omandis on päris palju sellist maad, mille pealt maksan küll maamaksu, aga kust ma mingit tulu ei saa. Seal ei ole metsa, mida müüa, seal ei ole võimalik ka põlluharimisega tegeleda, mille pealt oleks võimalik tulu teenida. Mul pole sellega midagi muud teha, kui tunda rõõmu, et Eestis on veel puutumata loodust ja pakkuda sellist nii-öelda avalikku hüve, mille eest ise peale maksan.

Kuidas hea looduskeskkonna seisund saab põllumajandust toetada?

See on tegelikult kahepoolne, nii-öelda sünergeetiline, kui on hea looduse seisund, kui muld on heas elujõus, kui seal on piisavalt palju mikroorganisme, kui seal on orgaanikat, siis see on taimedele hea kasvupinnas. Räägitakse ka nii-öelda vabas looduses olevatest kasuritest, kes on kahjurite röövputukad. Kui meil on piisavalt tolmeldajat, siis on rapsi-, herne-, oakasvatus palju tulusam, need tolmeldajad aitavad meil paremat saaki saada. Minu asi on vaadata, et ma oma tegevusega ei teeks kahju keskkonnale ja kõik see, mis siin ümberringi on, ikkagi säiliks ning tunneks end hästi.

Aga vee seisund?

Ma ju ise joon ka seda vett. Kui see vesi merre jõuab ja seal sinivetikas vohama hakkab,  siis on see minule samamoodi kahjulik. Seetõttu ma pean püüdma oma tegevust teha niimoodi, et ma ei raiskaks oma raha ega kahjustaks keskkonda.

Põllumajandusamet: bioloogiliste ja keemiliste tõrjevahendite arsenal pole võrreldav

Põllumajandusameti taimekaitse ja väetiste osakonna juhataja Eva Lind rõhutas, et iga turule lastava preparaadi kasutamisega seonduvaid riske kaalutakse põhjalikult. Seejuures tõdes ta, et bioloogiliste taimekaitsevahendite valik pole veel paraku võrreldav keemiliste taimekaitsevahendite arsenaliga.

Milliseid taimekaitsevahendeid võib Eestis kasutada?

Eestis võib kasutada ainult Eestis registreeritud taimekaitsevahendeid. Need on kantud meie riiklikusse taimekaitsevahendite registrisse. Iga liikmesriik, kes soovib üldse taimekaitsevahendiga turule tulla, peab enne läbima taimekaitsevahendi põhjaliku riskihindamise. Eestis viib riskihindamist läbi põllumajandusamet.

Millised nõuded taimekaitsevahenditele on?

Hinnatakse erinevaid taimekaitsevahendi omadusi, füüsikalis-keemilisi omadusi, selle mõju inimestele, loomadele, eri sihtorganismide tervisele. Taimekaitsevahendi levik ja käitumine keskkonnas on väga oluline ja samuti peab jääma jääkide piirnorm taimses toodangus alla lubatud normi. Hindamisel võetakse arvesse keskkonna agroklimaatilisi tingimusi, aga ka meie taimekasvatajate praktikat.

Millised on taimekaitsevahendite kasutamise põhinõuded?

Esmalt tulebki järgida kõiki nõudeid, mis on taimekasvatajatele taimekaitsevahendite kasutamisel seatud ja kasutada tohib ainult registreeritud taimekaitsevahendeid. Majandus- ja kutsetegevuses tohib taimekaitsevahendeid kasutada ainult professionaal, kes on läbinud vajaliku koolituse ja talle on väljastatud taimekaitsetunnistus. Pritsimisel kehtivad kindlad nõuded. Tuule kiirus ei tohi ületada nelja meetrit sekundis ning temperatuur ei tohi ületada kahtekümmend viit kraadi.

Tuleb arvestada ka tuule suunda, et vältida võimalikku triivi ehk taimekaitsevahendi kandumist väljaspool pritsitavat ala, millega saastuks lähedal asuvad objektid. Samuti on nõuded taimekaitsevahendi hoiustamisele. Pritsimiseks tuleb kanda Isikukaitsevahendeid ja taimekaitseprits peab olema töökorras ja läbinud tehnilise kontrolli.

Tolmeldajate kaitseks on meil aastaid kehtinud õitsvate taimede pritsimise keeld. Erandina võib kasutada ainult neid taimekaitsevahendeid, millel on lubatud märge, et  seda võib kasutada taimede õitsemise ajal, aga ka sel juhul vaid hilisõhtusel ja varahommikusel ajal, vahemikus kümnest viieni.

Kuidas tagada, et taimekaitsevahendite jäägid vette ei kandu?

See on kindlasti üks osa taimekaitsevahendi turule lubamisel. Riskihindamist viime me läbi eeldusel, et taimekaitsevahendi kasutamisel satub alati mingi kogus sellest keskkonda, kaasa arvatud ka meie pinna- või põhjavette. Sellisel juhul antaksegi hinnang näiteks pinnavees elavatele erinevatele veeorganismidele: vetikatele, veeselgrootutele, makrofüütidele, et kas selle taimekaitsevahendiga kokkupuude on üldse sellele organismile lubatav. Kui jah, siis millises ulatuses. Taimekaitsevahendi turule lubamiseks antakse hinnang, kas meie keskkonna parameetreid arvestades võib sellist vahendit üldse kasutada.

Kui palju sõltub põllumehe teadlikkusest ja hoolsusest, et taimekaitsevahendite jäägid ei satuks loodusesse?

See ongi taimekasvataja südametunnistuse küsimus, seaduskuulelikkuse küsimus on järgida, et taimekaitsevahendeid kasutatakse nõuetekohaselt. Alati tuleb jälgida väga hoolikalt taimekaitsevahendi infolehte ja märgistust. Iga taimekaitsevahend on turule lubatud kindlatel tingimustel, et ei tekiks jääke keskkonda ega meie toitu, et kasutatakse nõuetekohaselt kindlatel kultuuridel etteantud kulunormi, arvestades taimede kasvufaasi ja ka kaitsepiiranguid.

Kas Eestis on ka kontroll taimekaitsevahendite kasutamise üle? Mismoodi see kontroll toimib?

Taimekaitsevahendite kasutamist kontrollib Eestis põllumajandusamet. Taimekasvataja või põllumehe juures kontrollitakse taimekaitsevahendite hoiustamistingimusi, taimekaitsepritsi, tunnistuse olemasolu ja samuti võtame ka taimsest toodangust proovi. Kuigi põllumehel on kohustus pidada korrektselt arvestust taimekaitsevahendite kasutamise üle, siis toodangu proovi analüüs näitab, milliseid toimeaineid või taimekaitsevahendeid tegelikult kasutatud on.

Kas keemiliste taimekaitsevahendite asemel on rohkem hakatud kasutama bioloogilist tõrjet?

Kindlasti on bioloogiliste taimekaitsevahendite ja teiste tõrjemeetmete kasutamine tõusvas joones. Paraku ei ole aga veel bioloogiliste taimekaitsevahendite valik nii suur, kui on keemiliste taimekaitsevahendite valik. Loobudes keemilisest vahendist ei pruugi olla samaväärset alternatiivi. Euroopa  Liidus töötatakse aina rohkem selles suunas,et madalama riskiastmega taimekaitsevahendeid turul tuua.

Miks on oluline, et taimekaitsevahenditest jääks võimalikult vähe jääke?

See on ikka meie kõigi jaoks oluline, mõjutab ju taimekaitsevahendite kasutamine meie keskkonda ja toidulauda. See ei ole pelgalt taimekasvatajate mure ega ka ainult tarbijate mure.

Vaata samal teemal ka "Osooni" erisaadet "Virumaa veed puhtaks".

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Projekti põllumajanduse osa eesmärk on kaardistada ja selgitada põllumajandustootjate võimalikku mõju veekeskkonnale. Seire käigus kogutakse veeproove toitainete sisalduse analüüsimiseks, aga ka ravimijääkide ja taimekaitsevahendite jääkide määramiseks. Eesti Rahvusringhääling on projekti meediapartner. Loe lisa LIFE CLeanEST kodulehelt.