Põllumajandusest tulevad liigsed toitained või taimekaitsevahendite jäägid liiguvad meie veekogudesse ja põhjustavad nende eutrofeerumist, mõjutavad vee kvaliteeti. Lõpuks võivad need ained jõuda ka meie toidulauale.

TTÜ Vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma juht professor Arvo Iital näitab Lääne-Virumaal Kunda jõkke suubuvat kraavi, mille vesi on hägune ja looduslikust olekust kaugel.

Siin on üks näide sellisest reostuse tekitajast, mida ei tohiks enam 21. sajandil Eestis olla?

Põllumajandus mõjutab veekeskkonda valdavalt hajureostuse kaudu, aga on ka punktreostusallikaid nagu see kraav siin, mis kannab Kunda jõkke suures koguses toitaineid ja laudas kasutatud pesuvett. Kui selliseid reostuskoldeid ja reostusallikaid on jõe valglas palju, siis mõju jõe vee kvaliteedile võib olla suhteliselt suur.

Millised ained tulevad laudast veega jõkke?

Analüüside alusel on siin toitainete sisaldus üsna kõrge. Lämmastikku on siin mõnedes proovides olnud tublisti üle 20 milligrammi liitris, fosforit 0,7–0,8 milligrammi liitris, mis ületab heas veekogumis olevaid tasemeid mitmekordselt. Enamasti on toitained, aga vee värvuse järgi otsustades on ka pesuaineid sees.

Väikestest punktidest kumuleeruv toitainetekoormus lõppkokkuvõttes suurendab ka selle suure jõe toiteainetekoormust. Antud juhul on tegemist Kunda jõega, kus lämmastiku, fosfori sisaldus ei ole kõrge. See näitab, et õnneks selliseid reostuskoldeid või allikaid väga palju selle jõe valglas ei ole.

Kui fosforit ja lämmastikku tuleks palju, mis selle jõega siis juhtuks?

Jõega võib-olla ei juhtuks eriti midagi, aga mõju Läänemerele oleks oluline, sest Eestil on kohustus toitainetekoormust vähendada. Teades, et põllumajandus on Eestis üks suuremaid koormusallikaid nii lämmastiku kui ka fosfori osas, siis sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata.

Sellist kraavi siin ei tohiks olla, kuidas see peaks olema lahendatud? Jäätmed ju tekivad.

Jõkke sattuva reostuse ärahoidmiseks tuleks rajada settebassein, kus toimub eelnev puhastus ja pärast seda alles juhitakse vesi Kunda jõkke. Probleem tekib sellega, et suurem osa reostuskoormusest kantakse ära väga lühikese perioodi jooksul. Suurem äravool tekitab olukorra, kus settebasseinid ei suuda lühikese ajaga kogu vett vastu võtta.

Aitaksid ülisuure mahutavusega basseinid, mida tehniliselt on väga keeruline ellu viia. Idee võib-olla hea, et setitada välja fosfor ja püüda kinni lämmastik, aga tegelik teostus sõltub, kas sellise settebasseini rajamiseks ka ruumi on. Igal juhul tuleks mõelda võimalikele lahendustele, et vähendada põllumajandusreostust ja sellega hoida loodust ning ka iseenda tervist. 

Liigume Arvo Iitaliga Essu kanti ja uurime kuivenduskraave põllumassiivide vahel.

See on tüüpiline suurte põllumajandusmaade vahel lookleb kraav, mis vett minema viib. Kuidas toitainete, väetiste ülejäägid, mida taimed ei omasta, jõuavad kraavi?

Kuivenduskraavidesse kogutakse põldudelt vesi ja juhitakse jõkke, antud juhul Selja jõkke. Eesmärk on siin liigveest lahti saada. Kui põllul ei ole taimkatet, siis kevadise lumesulamise või suurte sademete ajal kantakse põldudelt koos veega ära ka toitained ja erosiooniga muld. Sellepärast nõutakse põllumajandustootjatelt, et teataval hulgal põllumajandusmaal oleks ka talvel mingi kultuur.

Kui siin üldse põllumajandust ei oleks, siis mingisugune toitainete sisaldus on selles kraavis ikka, mille annab looduslik koormus. Kuna siin on ümberringi põllud, siis seniste seireandmete järgi on toitainete sisaldus vees üsna kõrge. Üldlämmastiku sisaldus võib siin olla 10–12 milligrammi liitris, nitraatlämmastiku sisaldus kaheksa milligrammi liitris või isegi rohkem. Eestis peab heale vee kvaliteedile vastav lämmastiku sisaldus olema kolm milligrammi liitris. Siin ületame seda taset 3–4 korda. 

Kuidas saavutada veekogu hea seisund?

Ainus võimalus seda siin saavutada, oleks põllumajandustootmine lõpetada. Jätta täiesti looduslikuks, võib-olla siis langeb lämmastiku sisaldus kolm milligrammini või alla selle liitris. Senikaua, kuni on põllumajandustootmine, on paratamatult näitajad kõrgemad.

See on küsimus poliitikakujundajatele, kuidas vee raamdirektiivi eesmärkide saavutamisega edasi minna nende niinimetatud põllumajanduslike jõgede osas, kus kolme milligrammi saavutamine ei ole lihtsalt võimalik. Kuivenduskraavi puhul on ka erandlik olukord, tegemist on tugevalt modifitseeritud veekogu ümberkujundatud veekogumiga. See ei ole looduslik.

Selliseid kraave on ju siin piirkonnas kümneid, Eestis sadu?

Kahtlemata igal pool Eestis võib leida kuivendussüsteeme, enamik Eesti põllumaid vajab ju kuivendamist. Kui me tahame toitainetega seotud olukorda parandada, siis me peame teadma, kas meil on eesmärgiks tagada vee hea seisund aasta läbi või eesmärgiks on toitainete ärakannet kontrolli alla saada. Eesti peab vähendama lämmastiku ja fosfori ärakannet Läänemerre, meile on ette antud sihtarvud.

Praeguseks on selgunud, et punktallikatest seda vähendamist loota enam ei ole või on seda võimalik teha väga vähesel määral. Reoveepuhastid töötavad tõhusalt, seal suurt paranemist ette näha ei ole. Järelikult jääb üle ainult hajukoormuse kontroll, mis suures osas pärineb põllumajandustootmisest.

Kuidas seda siis vähendada, kui me tahame lämmastiku ja fosfori koormust Läänemerele alandada? See on eriti keeruline seetõttu, et suurem osa lämmastiku ja ka fosfori ärakandest põllumajanduslikelt valglatelt leiab aset 3–4 kuu jooksul. Kevadel, kui on soe talv, siis ka talvel või sügisel. Kui me tahame seda koormust vähendada, siis meil peavad olema head meetmed selle 3–4 kuu jaoks.

Kuidas nitraadisisaldust vähendada?

Üks lahendus on põldudel talvise taimkatte ja teise puhverriba olemasolu põllu ja veekogu vahel, mis peab osa toitaineid kinni. Põhiline on ikka mõistlik väetamine. See on üks kõige olulisem meede, mis Eestis kehtib. Väetist tuleb anda parajalt, mitte ülemäära. Eriti problemaatiline on see sõnnikuga, mineraalväetised on kallid ja ükski põllumees neid raisata ei soovi. Vale väetamise korral võib tekkida olukord, kus põllul on väetisaineid liiga palju, millest osa jõuab veekogudesse.

Kui suur on põllumajanduse mõju üldiselt meie pinnaveele ja põhjavee kvaliteedile?

Mõju on ikka üsna suur. Kui vaadata HELCOMi andmeid (HELCOM on Läänemere äärsete riikide koostööorganisatsioon, mille eesmärk on Läänemere hea seisundi saavutamine), siis Läänemere äärsetes riikides põllumajandus annab 70–90 protsenti lämmastikukoormusest ja 60–80 protsenti fosforikoormusest, mis on inimtekkeline.

Kui Eesti numbreid vaadata, siis kogu lämmastikukoormusest pärineb põllumajandusest 60 protsenti ja fosforikoormusest 30 protsenti. Siin räägime kogu koormusest, mis sisaldab ka looduslikku taustakoormust. 60 protsendile põllumajandusest tulevale lämmastikukoormusele lisandub veel punktallikate koormus ja atmosfäärist sadestuv lämmastik. Need protsendid näitavad, et põllumajanduse osakaal toitainetekoormuses on väga suur nii merele kui ka siseveekogudele.

Kust kohast see üleliigne lämmastik ja fosfor ikkagi tulevad ja kuidas see vette kandub?

Põllumajanduses on kaks põhilist reostusallikat: taimekasvatus ja loomakasvatus. Taimekasvatuses kasutatakse väetisaineid kõrgemate saakide saamiseks. Vastavalt sellele, millist saaki eeldatakse, on kehtestatud väetisainete kasutamisele oma nõuded ja normid. Kui juhtub olema kehv kevad või suvi, saak on väike, aga väetist on antud normikohaselt, siis üleliigne väetis, mida taim ei omasta, jääb keskkonda ja üsna tõenäoliselt jõuabki jõgedesse, järvedesse, kraavidesse.

Teine allikas on loomakasvatus. Loomade väljaheiteid, sõnnikut kasutatakse väetisena. Kui sõnnikut on üle normi kasutatud, siis osa toitaineid jääb põllukultuuride poolt omastamata ja läheb keskkonda, kust võib jõuda ka veekogudesse. Loomakasvatus ja taimekasvatus mõlemad panustavad siseveekogude toitainete koormusesse.

Kui palju tänased väetisnormid erinevad nõukogude aegsetest?

Olukord on ikka tunduvalt paremaks läinud. Võrreldes nõukogude ajaga on mineraalväetiste kogused kordades väiksemad, aga saagid suuremad. See näitab, et väetisaineid osatakse paremini kasutada ja risk, et väetisaine jäägid keskkonda jäävad, on väiksem. Ka loomakasvatuses on pilt hoopis teine, mida me nägime 25 aastat tagasi. Loomapidajatelt nõutakse korralikke sõnnikuhoidlaid, kust sõnnik ja virts keskkonda ei imbu.

Aga ometi on põllumajanduse mõju keskkonnareostusele ka tänapäeval suur. Mis siis valesti on? Kas nõuded on leebed või neid ei täideta?

Põllumajanduse mõju vähendamiseks keskkonnale on Euroopa tasandil välja töötatud üle 100 meetme, osa nendest on seadusega kohustuslikud, osa vabatahtlikud, osa tehnilised meetmed jne. Vaatamata sellele reostuskoormuse vähenemist Läänemerele ei ole veel märgata. Ega me täpselt ei teagi, miks soovitud tulemusi ei ole saavutatud. See on küsimus tootjatele, uurijatele, poliitikategelastele. Üks põhjus võib olla see, et meetmed pole kõige õigemad või neid ei kasutata õigesti.

Käimas on suur LIFE IP CleanEST projekt. Mida te selle projektiga uurite ja millised tööd on plaanis?

Projekti põllumajanduse osa eesmärk on kaardistada ja selgitada põllumajandustootjate võimalikku mõju veekeskkonnale. Virumaal on välja valitud kuus vooluveekogu: kolm suuremat jõge ja kolm väiksema valglaga põllumajanduslikku jõge, kus hakatakse vee kvaliteeti jälgima.

Seire käigus kogutakse veeproove toitainete sisalduse analüüsimiseks, aga ka taimekaitsevahendite määramiseks. Siiani me ei tea, kui palju taimekaitsevahendeid jääb keskkonda. Kolmas eesmärk on hinnata ravimijääkide sisaldust pinnaveekogudes – kui palju põllumajandusloomade ravimiseks kasutatud ravimitest sõnniku kaudu lõppkokkuvõttes keskkonda jõuab.

Väiksemad valglad on uuringu mõttes head, sest need on suure põllumajandusmaa osakaaluga. Väga suurte jõgede puhul on raske seostada põllumajandustegevust selle vee kvaliteediga, aga väikeste valglate puhul on see võimalus olemas, kuna peamine allikas, kust toitained vette võivad jõuda, ongi põllumajandus. Siin ei ole olulisi punktallikaid, inimasulate reostust, ei ole ka tööstust, mis võiks mõjutada vee kvaliteeti, on natukene loodusmaastikke ja ülejäänud on põllumajandusmaastikud, mis seda vee kvaliteeti formeerivad. Selles mõttes seire nendel väikestel valglatel on eriti oluline.

Kui kõik need uuringud on tehtud ja andmed olemas, mida siis tulevikus põllumajandusettevõtja teistmoodi saab teha või mida ta sellest uuringust teada saab?

Selle töö üheks eesmärgiks on välja töötada juhendmaterjalid põllumajandustootjatele. Juhendmaterjalide hulgas on näiteks toitainete bilansi koostamise juhend, mis on väga informatiivne nii tootjatele kui ka laiale üldsusele.

Mida see tähendab?

Toitainete bilansis hinnatakse nii toitainete sisendit põllumajandustootmisse kui ka väljundeid, kas siis farmi- või põllutasandil. See on üks väärtuslik informatsioon põllumajandustootjale ka selles mõttes, et kui kasutada näiteks väetisaineid, mis jäävad keskkonda, siis see on ka kaotsi läinud raha. Bilansiarvutuse teel on võimalik teada saada, kui palju sellest toitaine sisendist väetiste näol põllumajanduses väärtusetuks muutub, kui palju keskkonda kaotsi läheb ja keskkonda mõjutab.

Põllumajandustootjad on keskkonnast hoolivad inimesed, vähe on neid, kes teadmatusest või lausa tahtlikult ei hooli keskkonnanõuetest. Põllumajandustootmisega, nii nagu iga teise tootmisega kaasneb mingisugune keskkonnamõju. See paneb põllumajandustootjatele kohustuse leida ise võtteid, meetodeid, kuidas neid riske keskkonnale maandada või vähendada.

Kuidas põllumajandustootjad ise suhtuvad sellesse, et nende tegevus mõjutab vee kvaliteeti?

Suhtumine on nii ja naa. On neid, kes seda teadvustavad ja üritavad olukorda parandada, aga on ka neid, kes teadustulemusi väga uskuda ei taha.

Ma saan neist ka aru, sest ka selle projekti raames tehtav seire on ju hajukoormuse hindamine valitud punktides ja nendest valitud punktidest kogutud andmete alusel hindame põllumajanduse mõju ka teistes kohtades üle Eesti. See informatsioon ei tarvitse olla kasutatav igal pool, selles on üksjagu määramatust. See on põhjus, miks põllumajandustootjad suhtuvad kriitiliselt teadlaste seiretulemustesse.

Parima teadmise alusel saab siiski väita, et põllumajandustootmine avaldab suurt mõju keskkonnale ja mitte ainult Eestis. Analoogiline olukord on ka teistes Läänemere äärsetes riikides ja mitte ainult selles regioonis. Igal pool.

Samas me kõik ju tahame oma maadelt toitu saada. Kus see tasakaal peaks valitsema?

Jah, põllumajandustootjad on omamoodi raskes seisus. Ühelt poolt on poliitiline surve, tagada rahvale toit ja ka majandussurve – konkurents teiste tootjatega, mitte siin Eestis, vaid Euroopas ja globaalselt üle maailma. Konkurentsi tingimustes peavad nad intensiivistama oma tootmist, sellega tekib risk, et meil saavad olema hot spotid või punktid, kus väga intensiivne tootmine keskkonda mõjutama hakkab.

Üks näide on sõnnikumajandus. Eesti on piimatootmisega Euroopa absoluutses tipus. See tähendab, et üha suuremates farmides toodetakse ka väga suures koguses sõnnikut. Kaugetele põldudele vedamine on kulukas, ei tasu majanduslikult ära. Nii tekib olukord, kus farmi läheduses olevad põllud saavad ülemäära sõnnikut, tekitades riski, et taimede poolt kasutamata toitained jäävad keskkonda.

Kui me tahame toitu saada, siis ilmselt me peame ikkagi natuke taluma seda keskkonnakoormust?

Kahtlemata peame seda taluma. Aga me teame ka seda, et ligi 20 protsenti toidust, mis Eestis toodetakse, läheb lõpptarbija (kodud, restoranid, sööklad, kauplused jt) jäätmeteks. Kui sellele lisada veel kaod, mis tekivad alates põllumajandustootjast, hoiustamisest ja transpordist, siis see protsent kerkib veelgi suuremaks.

See näitab, et osa väetistest, taimekaitsevahenditest, loomade tervishoiuks kasutatud ravimitest on toodetud ja kasutatud ilmaasjata. Raha on tuulde läinud ja ülejäägid on jõudnud keskkonda. Arvestades toidu tootmisega tekkivat kaomäära, tuleb meil kõigil väga säästlikult ja oskuslikult kasutada toitu, mida põllumajandus toodab.

Keskkonnaministeeriumi kommentaar:

Inimestena vajame elus püsimiseks süüa ja selle saamiseks peame leppima tõsiasjaga, et toidutootmise ehk põllumajandustegevusega kaasneb paratamatult surve keskkonnale. Loodusel on imeline võime teatud lisakoormusega ise hakkama saada, aga kui inimtegevusest lisanduv koormus on pikaajaline, siis paratamatult toimuvad ka muutused looduses.

Põllumajandustootmisest tuleneva negatiivse mõju ja keskkonna hea seisundi vahel tasakaalu leidmiseks on rakendatud mitmeid võtteid. Need võiks jagada piltlikult kaheks- "piits ja präänik". "Piitsa" all mõistame kõiki neid reegleid, piiranguid ja kohustusi, mis on rakendatud läbi seadusandluse. Eestis seab põllumajandustegevusele kõige enam piiranguid veeseadus, kus lihtsustatuna öeldes reguleeritakse toitainete ja mingil määral ka taimekaitsevahendite keskkonda sattumist.

Lisaks Veeseadusele on hulk teisi seadusandlike akte, mida põllumajandustootja peab oma igapäeva tegevuses järgima: taimekaitseseadus, loomakaitseseadus, maaparandusseadus, atmosfääriõhu kaitseseadus, jäätmeseadus, tööstusheiteseadus, jne. Kõik "piitsa" meetmed võiks lugeda nii-öelda baastasemeks, mille rakendamisel peaks saavutama selle tasakaalupunkti, kus loodus suudab selle survega ise toime tulla. 

"Prääniku" meetmeid võiks kirjeldada kui vabatahtlikke tegevusi, mis on oma olemuselt rangemad kui baastaseme ehk kohustuslikud reeglid. "Prääniku" meetmeks muudab neid asjaolu, et vabatahtlike rangemate normide rakendamisel kompenseeritakse tootjale osa selle tegevuse tulemusena saamata jäänud tulust. Näiteks rakendab põllumees lisaks kohustuslikule veekaitsevööndile (1-20 m), kus ei tohi maad harida, täiendavalt puhverriba, kus ta ei kasuta väetisi ja taimekaitsevahendeid, eesmärgiga veelgi vähendada riski veekogude võimalikuks saastumiseks.

Sellised vabatahtlikud meetmed on reeglina võimalikud läbi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika finantsinstrumentide, mida liikmesriigid rakendavad läbi erinevate strateegiakavade. Eestis on selleks laiapõhjalisel huvigruppide kaasamisel koostatud maaeluarengukava ja selle meetmed.

Vaatamata sellele, et meil on olemas tööriistadena "piits ja präänik", peame tõdema, et mitte igas veekogus pole seisund selline, nagu seda eeldaksime. Kui kesise või halva seisundi põhjuseks on põllumajanduse hajukoormusest tulenevad liigsed toitained või taimekaitsevahendite jäägid, siis sellises olukorras muutub põllumajandustegevusest tulenev surve reostuseks. Taoline reostus mõjutab loodust ja võib jõuda otsapidi ka meie toidulauale, läbi mille mõjutab ka inimese tervist.

Kas sellises olukorras peaks tegema järelduse et "piitsa" ja "prääniku" meetmed pole piisavad ja oluliselt tuleks karmistada piiranguid põllumajandustegevusele? Kas me saame kindlad olla, et täiendavad lausalised piirangud toovad soovitud tulemuse? Kuidas mõjutavad täiendavad piirangud meie põllumeeste konkurentsiolukorda, sest ilmselgelt toob täiendavate piirangute rakendamine kaasa ühe ühiku toodetud toidu omahinna kallinemise?

Selleks, et saavutada olukord , kus "lambad on terved ja hundid söönud", peaksime rakendama võimalikult efektiivseid meetmeid. Veekogumite seisundi parandamiseks peame ennekõike kindlaks tegema, mis on selle põhjus, kas tegemist on tänapäevase reostusega ning milliseid efektiivseid võtteid rakendades me suudame koormust vähendada.

Keskkonnaministeeriumi juhtimisel algas 2018. aasta lõpus ligi 16,7 miljonit eurot maksev ja 10 aastat kestev veekogumite seisundi parandamise projekt LIFE IP CleanEST. Projekti raames keskendutakse Ida- ja Lääne-Virumaa pinna- ja põhjaveekogumite seisundi parandamisele ning analüüsitakse võimalusi, kuidas nende seisund paremaks muuta. Eesti Rahvusringhääling on projekti meediapartner. Täiendavat infot leiab projekti kodulehelt.