Eesti Maaülikooli professor Alar Astover. Mullateadlasena olete uurinud põllumuldade seost väetamisega ja ütlete, et väetamist ei saa planeerida mulda tundmata. Te olete kirjutanud, et üle 95 protsendi toidust saame tänu mullal kasvavatele taimedele, seega muld on üks väga tähtis komponent põllumajanduses?

Kindlasti põllumajanduses on ta asendamatu, kuigi võib näiteid tuua, kus linna põllumajandus on ka natukene kasvamas, aga maailma suurt toidunõudlust ja muud biomassinõudlust kindlasti ilma mullata me tulevikus tagada ei suuda.

Lisaks sellele, et meil on suured globaalsed vajadused, on põllumajandus ka meie kohaliku majanduse alus. Väga tähtis on kohalikke muldi võimalikult spetsiifiliselt tunda. Kui me teame, millised nad on, siis saame oma otsustes seda ka arvesse võtta.

Räägitakse, et maailmas on mullad ohus. Millises seisus on Eesti mullad?

Ülejäänud maailmaga võrreldes on meil kõik väga hästi. Kui me aga Eestit seestpoolt vaatame, siis see pilt on väga kirju.

Juba oma tekkepäritolult ja olemuselt on mullad väga eriilmelised, loomulikult igasugune inimtegevus ja maakasutus muudab ning mõjutab muldi. Mõnes kohas on nende toimekus inimmõju tulemusena pärsitud, isegi põllumajanduses kasutuses olevatel maadel.

Me peame väga selgelt vaatama, et ühel mullal on ühed tugevused, teisel teised. Põllumehe ülesanne on kehva viljakusega muldasid järele aidata.

Millest mulla viljakus sõltub: mis seal mullas toimub?

Lihtsalt öeldes on muld selline looduskomponent, kus on kindlasti  tunnuseid elutegevusest. Kui me lihtsalt pinnasest räägime, siis seal elutegevuseks sobilikke tingimusi otseselt ei pruugi olla. Võtmesõna on elustik.

Tavainimesele paistab muld nagu suur must kast, kus mitte midagi ei toimu — hea, kui näed mõnda vihmaussi. Tegelikult mitte kuskil mujal ei ole see bakterite ja seente mikroelustik nii mitmekesine kui mullas.

Samuti on tähtsad mulla kõik füüsikalised ja keemilised omadused, mida aastakümneid on suudetud mõõta. Mulla hindamisel ei piisa ühe näitaja mõõtmisest, nii nagu inimese tervisliku seisundi määramiseks ei piisa vererõhu mõõtmisest.

Kõik on kuulnud, et mulla happelisus oleneb pH tasemest, aga see näitaja üksinda ei ütle midagi. Väga paljude näitajate põhjal saab teha teadlikke otsuseid.

Kuidas põllumees saab kaasa aidata, et mullaga oleks kõik hästi?

Klassikalisem viis tõhusaks taimekasvuks on toiteelementide olemasolu, mis tagab kvaliteetse ja hea saagi. Kui mullas on vähe toitaineid, siis olukorra parandamiseks on juba aastasadu kasutatud väetisi. Algselt võeti appi orgaanilised väetised, 20. sajandil lisandusid erinevad mineraalväetised.

Kui mullas on mõne toiteelemendi puudus tuvastatud, siis teadliku väetamisega saab seda kompenseerida. Siin on aga oht väetisega üle doseerida.

Mis on mullale kõige ohtlikum, mida põllumees oma vale toimetamisega võib teha?

Ütleme nii, et muld on tegelikult ka lolluste suhtes suhteliselt vastupidav.  Ega teda väga kiiresti täielikult tuksi keerata ega ära rikkuda nii lihtne ülesanne ei olegi. Ohtlikuks võib saada mingi suur reostuskoormus. Aga mulla ehitiste, teede ja hoonetega katmine on küll sellel geoloogilisel ajastul mulla toimetamise finaal. Kui kahjustused pole väga suured, on muldadel võime taastuda.

Sademed on olulised taimede kasvuks, aga veega kanduvad ka üleliigsed toitained veekogudesse. Kuidas põllumajandusest see hajureostus edasi kandub?

Neid protsesse, kuidas suured ja vajalikud toiteelemendid põllult kaovad on tegelikult mitu. Lämmastiku puhul on üks teatud nitraadivorm vees hästi lahustuv ning ta liigub veega kaasa. Kui seal ei ole parasjagu lämmastikku tarbivat taime või bakterit, siis vesi viibki ta mullast välja.

Sügis-talvisel perioodil, kui muld sajabki läbi, suureneb lämmastiku mullast ärakande, leostumise oht. Selle ärahoidmiseks tuleks kasvatada vahekultuure, mis jäävad ka talvel kasvama ja omastavad lämmastikku.

Lämmastiku puhul võivad ka teatud gaasilised vormid atmosfääri minna, moodustades kasvuhoonegaase, näiteks naerugaasi.

Lämmastiku puhul on väga oluline väetise õiged kogused, mis peavad olema sünkroonis taime vajadustega. Suurte väetisenormide kasutamisel tasakaal kaob ja lämmastiku ülejääk liigub hajureostusena keskkonda.

Helcomi andmetel on  põllumajanduse osakaal toitainetekoormusest nii merele kui siseveekogudele väga suur. Kas te näete siin probleemi?

Kindlasti me ei saa pead liiva alla peita, et seda probleemi üldse ei oleks, aga sõltub taustsüsteemist, millega me võrdleme. Tõenäoliselt paljude teiste naaberriikidega võrreldes oleme oma keskmise näitajaga üsna heas olukorras.

Meie bilansid teise veekogude eutrofeerumist põhjustava elemendi fosfori osas on lausa miinuses ja lämmastiku osas üsna tasakaalus. Tuleb arvestada, et selle riigi keskmise ilusa numbri  taga võib olla väga suuri miinuseid ja väga suuri plusse, mis annabki keskmise.

Neid kohti, millele tähelepanu pöörata, on veel kindlasti olemas ja viimase kümne aasta veeseire tulemused näitavad, et lämmastiku kontsentratsioon veekogudes on jälle kasvu teel.

Kuidas keskkonnakoormust ja keskkonnamõju põllumajanduses vähendada?

Teoorias on kõik  lihtne: kasuta õiget väetist õigel ajal õiges kohas ja õigele kultuurile, aga tegelikult  see nii lihtne pole. Kõik saab alguse mulla tundmisest.

Muldade võimekus lämmastikku ja fosforit kinni hoida on väga erinev, ühel mullal on riskid suuremad, teisel väiksemad. Iga põllumees peab väetisi tundma ja nende omadustega arvestama, et väetamist ajastada ja ette planeerida seda, milliseks võiks kujuneda vastava toiteelemendi bilanss ja see üks bilansi näitaja.

See on justkui ettevõte, kus sa arvutad rahas bilanssi ja see lõpuks näitab, kas oled kasumis või kahjumis. Pikaajaline miinuses olek on oht mullaviljakusele, mis väheneb. Kui sa mullasüsteemis liiga kõvasti oma bilansiga plussis oled, siis on oht, eriti lämmastiku osas, et see kipub sealt veekogudesse minema. Kuidas õiget normi arvutada? Selleks on võimalused olemas.

Nii Euroopa Liit kui ühiskond laiemalt ootavad, et põllumees pakuks lisaks põllumajandustootmisele üha rohkem ka avalikke hüvesid, teiste hulgas puhas keskkond ja maastik ning kõik sellega kaasaskäivad piirangud. 

Kui põllumees tahab toetust saada, siis juba täna on reeglid, mida ta peab järgima, tõenäoliselt ka toitainete kasutamise ja bilansside arvestamise osas. Et nendes piirides majandada ja neid nõudeid täita, vajab põllumees tuge ja abi. Kui me saame mingit osa sellest protsessist või otsustest automatiseeritumalt teha, mitte ainult kõhutunde pealt, siis see oleks suur samm edasi.

Keskkonnakaitsjad on  juhtinud tähelepanu sellele, et suurtel pindadel monokultuuride kasvatamine on keskkonnale suur koormus. Kas suured maa-alad muutuvad tulevikus mitmekesisemaks?

Täna on raske öelda, kui kiiresti need muutused toimuvad, aga läbi erinevate toetusmeetmete liigutakse järjest rohkem selles suunas. Ülejäänud Euroopa kontekstis me oleme veel maastikuga üsna hästi liigestatud, kuigi Eesti-siseselt on ka suured erinevused.

Me ei saa selliste kohustuslike suunitlustega meie põllumajandustootjaid naabritest oluliselt raskemasse konkurentsiolukorda panna. Me peame kõik ühte jalga käima. Euroopa Liidu roheleppe ja muude ülemaailmsete kliimakokkulepete raames on need teemad  päevakorras ja tootjatel tuleb oma tegevust selle järgi kujundada.

Kristo Eliase juhitud "Reporteritundi" põllumajanduse keskkonnamõjude vähendamisest saab kuulata Vikerraadio kodulehel.

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Projekti hajureostuse osas jälgitakse kokku kuuel jõel põllumajanduse mõju veekogumitele ning töötatakse välja põllumajanduslike keskkonnameetmete juhis ja toitebilansi arvutamise juhend. Eesti Rahvusringhääling on projekti meediapartner. Loe lisa LIFE IP CleanEST kodulehelt.