Sünteetilised kangad nagu polüester ja nailon tulid kasutusse 1950. aastatel. Enam kui pool alates sellest ajast keskkonda jõudnud kiumassist ehk 2,9 miljonit tonni reostab praeguseks Maa jõgesid ja meresid. Teadlaste hinnangul saaks praeguseks jõgedesse ja merre jõudnud plastikogusest teha seitse miljardit fliisjakki, vahendab BBC News.

Ehkki eelkirjeldatu paneb inimesi õigustatult muretsema ennekõike vee reostatuse pärast, leidsid Santa Barabaras asuva California Ülikooli (UCSB) teadlased, et riidekiududest on saastunud ka maismaa. Arvutuste põhjal satub aastas vette 167 000 tonni plastkiude, maismaale aga 176 500 tonni.

Selle erinevuse taga on tõsiasi, et reovee puhastusjaamad suudavad üha tõhusamalt reovette jõudnud riidekiudusid välja sõeluda. Jaamades kogutud kiuprügi laotatakse seejärel koos mudaga põldudele või maetakse prügilatesse.

USCB keskkonnateaduse ja -halduse kooli tööstusökoloogi Roland Geyeri sõnul kuuleb ta inimesi sageli väitmas, et kiuprahi probleem läheb peagi mööda, sest reoveekäitlus areneb üha tõhusamaks. Geyeri sõnul nihutab inimkond tegelikult aga probleemi lihtsalt ühest keskkonnakaitse valdkonnast teise.

Pungis riidekappide mudel

Roland Geyer on varem koos teiste asjatundjatega välja arvutanud, et maailmas on läbi aja kokku toodetud 8,3 miljardit tonni plasti. Samuti on uurijad leidnud, et aastas jõuab ookeanidesse keskmiselt kaheksa miljonit tonni plasti.

Sellised arvutused on äärmiselt keerukad ning põhinevad mudelitel. Ehkki nende abil tehtud järeldused ei saagi olla ammendavad, pakuvad need siiski umbkaudseid suurusjärke, millele tugineda leevendusmeetmete väljatöötamisel.

Kogu maailma plastist kulub umbes 14 protsenti sünteetiliste kangaste ning ennekõike riiete tootmiseks. Pesemise ajal eraldub neist riietest väikesi niidikesi, mis on inimese juustest palju peenemad.

Oma värskes raportis üritasid UCSB teadlased kokku arvutada, kui palju on viimase ligi 65 aasta jooksul üldse sünteetilisi kangaid toodetud ning kuidas neid on kasutatud ja puhastatud.

Hinnangu andmiseks pidid uurijad arvesse võtma rida tegureid. Näiteks pidid nad arvestama, kui paljud maailma inimesed pesevad pesu käsitsi, kui paljudel on ligipääs pesumasinale, ning kas need masinad on eest- või pealttäidetavad. Erinevate pesumeetodite ja -vahendite mõjul eraldub kangastest kiude erineval määral. Näiteks avaldavad pealttäidetavas masinas pöörlevad labad riietele tugevat mehhaanilist survet ning kisuvad seeläbi kangastest välja suhteliselt palju mikrokiudusid.

Arvutuses peeti silmas ka erinevate riideesemete tõenäolist pesusagedust. Oletatavasti kannab inimene oma kodust fliisjakki rohkem kui pintsakut ja lipsu – järelikult ta ka peseb fliisi sagedamini. Uurijad oletasid, et umbes neljandikku oma garderoobist ei kanna inimesed aga kas üldse või siis kannavad väga harva.

Kõike eelnevat arvesse võttes leidsid USCB teadlased, et alates 1950. aastatest kuni 2016. aastani on pesemise käigus vette eraldunud 5,6 miljonit tonni mikrokiudusid.

Sealjuures ilmnes, et pool sellest kogusest on vette jõudnud alles viimase kümnendi jooksul, kuna inimeste riidekappides leidub üha rohkem riideid. Kui 1990. aastal oli ühel inimesel uurijate sõnul kaheksa kilo jagu riideid, siis 2016. aastaks kuulus inimesele keskmiselt 26 kilogrammi rõivaesemeid.

Nagu eespool mainitud, üha paranev reoveekäitlus ei aita olukorda kuidagi parandada, sest ehkki mikrokiud sõelutakse tõhusamalt välja, kuhjuvad need vee asemel lihtsalt maismaale. Raportiteemalise artikli põhiautori Jenna Gavigani sõnul pole mikrokiudude keskkonnast eemaldamine tehniliselt võimalik ega majanduslikult jätkusuutlik, mistap tuleks inimestel edaspidi keskenduda reostuse ennetamisele..

Teadlased näevad murele mitut võimalikku lahendust. Näiteks aitaks, kui inimesed kasutaksid riiete valmistamiseks sünteetilisi kiudusid vähem ning kui pesumasinatele arendataks välja paremad filtrid. Samuti võiks reoveekäitlus muutuda veelgi paremaks, sest arengule vaatamata lipsab reoveejaamadest siiski läbi siiski triljoneid mikrokiude.

Edaspidi tuleks teadlaste sõnul uurida, kuidas mikrokiud täpsemalt nii vee- kui ka maismaakeskkonda mõjutavad. Võrdluseks leidub Maa jõgedes ja meredes alates tööstusrevolutsioonist ka hulganisti looduslikke kiudusid nagu villa ja puuvilla, mille põhjal võib oletada, et aeglasemalt lagunevad sünteetilised kiud ei kao meie planeedi vetest veel niipea.

Raport ilmus ajakirjas PloS.