"Reaalses elus on reoveepuhastis sageli pilt just protsessijuhtimise osas keeruline. Tehnoloogiline pool annab puhastile eeldusi heaks tööks, aga ilma protsessijuhtimise pooleta on väga keeruline head tulemust saavutada," ütleb värske doktor Vallo Kõrgmaa.

Oma töös uuris ta aastatel 2014–2018 läbi 246 reoveepuhastit Eesti erinevates asulates ja hindas, kas viimastel kümnenditel nendesse puhastitesse investeeritud summad on end ära tasunud. Kuna puhasteid on väga erinevaid, ent kõigi eesmärk on vesi võimalikult puhtaks saada, hindas Kõrgmaa neid kahest küljest. Esiteks huvitas teda komplekssus ehk see, kui keeruline on mingi puhasti tehnoloogiliselt. Teiseks hindas ta iga puhasti tõhusust ehk seda, kui hästi ja eesmärgipäraselt kõik protsessi etapid töötavad. 

"Paralleelselt tegime nii-öelda peidetud testi ehk hindasime reoveepuhasti operaatori kompetentsust," nendib uurija. Täpsemalt kogus ta andmeid selle kohta, kuidas operaator üldse oma tööprotsessis toimuvast aru saab ning kui hästi ta toimuvat muuta või juhtida oskab.

Alahinnatud inimlik pool

"Siiamaani keskendub teaduskirjandus eelkõige reoveepuhastamise tehnoloogilistele aspektidele: kas me nüüd osoneerime, kas ma nüüd kasutan graanulmuda ja nii edasi," ütleb Vallo Kõrgmaa. "Samas pidevalt unustatakse ära, et tegelikult peab jälgima samal ajal, et kas kõik seadmed töötavad, kuidas operaator hakkama saab ja kuidas üldse kogu protsessijuhtimine on korraldatud."

Värske doktori sõnul on inimfaktor väga oluline ja operaatori töö siiani väga alahinnatud. Tõsi, hea reoveepuhastil on ka asjakohane masinapark. "Heal puhastil on tehtud kõigepealt eeltöö ära ehk sel on kaardistatud reovee kujunemise iseärasused ja puhasti koormused. Vastavalt sellele on valitud ka tehnoloogiad," loetleb Kõrgmaa.

Kui juba jõutakse puhastustehnika soetamise juurde, soovitab ta eelistada paaril-kolmel eesmärgil kallimaid seadmeid. Näiteks ei tasuks tema sõnul kokku hoida võreseadme ehk peenete osakeste kinnipüüdja pealt ega koonerdada järelsetitit ehk veepuhastuse jääkmuda mahutit valides.

"Teine pool on kindlasti on see, et operaator oleks asjalik ja saaks ka aru, mis tema reoveekogumisalas toimub," märgib Kõrgmaa. Operaatori oskused muutuvad eriti tähtsaks siis, kui puhastist käib olmereovee kõrval läbi tööstusest tulevat tootmisvett. Erinevatest tööstustest tuleb väga erineva koostisega reovett, mille käitlemisel on uurija sõnul omad nüansid.

"Mul endal on arusaam, et hea operaator suudab betooni kummiks muuta ," ütleb värske doktor. See tähendab, et insenerid on küll valmistanud betoonist kindla suuruse ja mahuga reoveepuhasti, kuid seadme tegelik töövõime sõltub operaatorist.

Nimelt teevad veepuhastuse protsessis vee päriselt puhtaks bakterid, kes tegutsevad kiiremini pigem soojemal temperatuuril. Eesti nelja aastaajaga kõigub reovee temperatuur aga paarist kraadist paarikümneni ehk operaator peab talvel lisama puhastisse baktereid ja suvel neid vajadusel vähemaks korjama. "Ikkagi operaator kontrollib, mis protsessis toimub ja vastavalt kas suurendab või vähendab reoveepuhasti mahtu ehk ta muudabki kummiks betooni," võtab Kõrgmaa mõtte kokku.

Ideaalset reoveepuhastit pole olemas

Vallo Kõrgmaa sõnul kujuneb reoveepuhasti tõhusus mitme teguri koosmõjul. Operaatori töö ja puhasti tehnoloogilise keerukuse kõrval sõltub iga asula reoveepuhasti lõpptulemus ka asulast tulevast reoveest endast.

 "Näiteks Tallinna ja Tartut saab suures pildis suhteliselt lihtsalt võrrelda, sest neil on elanikkonna osakaal suhteliselt suur. Tööstused, mis seal reovett hästi palju toodavad, on sarnased," märgib uurija. "Kui meil näiteks Kohtla-Järve juba pilti tuleb, siis seal hakkab domineerima ühtlasi keemiatööstuse pool, ja kui toome näiteks Kuressaare pilti, siis hakkab seal toiduainetööstuse pool domineerima."

Lisaks tuleb kõigi reoveepuhastite töös ette hulganisti probleeme. Vallo Kõrgmaa sõnul näitas Ameerikas 1970. aastatel tehtud sarnane uuring, et ühtekokku peab reoveepuhasti päevas tegelema 15 takistava teguriga. "Eesti mastaabis on suhteliselt samamoodi, meil tegelikult on muresid kõigil puhastitel. Mõnel on rohkem, mõnel vähem, aga keskeltläbi viisteist probleemi puhasti kohta," tõdeb Kõrgmaa.

Milliseid probleeme siis reoveepuhasti töös ette tulla võib? Esiteks algavad probleemid uurija sõnul reovee enese juures, näiteks võib kanalisatsioon lekkida. Kanalisatsioon lekib sademeterohkel perioodil, mil reoveepuhastisse voolab tavalisest suurem kogus vett. See tähendab, et puhastis olev vesi lahjeneb ja puhastis tööd teinud bakterid uhutakse puhastist halvimal juhul lihtsalt minema.

Lisaks võivad puhastis hakata kasvama valet liiki bakterid, reoveega võivad puhastisse jõuda ohtlikud ained ja mürgises vees ei pruugi puhastusbakterid oma tööd teha. Samuti oleneb bakterite töö, nagu eespool mainitud, vee temperatuurist.

Eelnimetatud probleemid küll mõjutavad üksteist, kuid üldjuhul suudab operaator Kõrgmaa sõnul enamiku neist riskidest maandada. Seda muidugi juhul, kui operaatoril on aega õigel ajal õiges kohas olla. "Väikepuhastite puhul on sageli mure, et meil on regionaalsed vee-ettevõtted, kelle hind on tarbijale vastuvõetav, ja kes samal ajal saab kõik justkui tehtud. See aga tähendab, et üks inimene käib väga mitmel puhastil opereerimas. Eesti rekord, minu teada on 11 puhastit ühe inimese opereerida," ütleb ta. 

Mure lahendab Kõrgmaa sõnul osaliselt puhastite automaatne kaugjälgimine ja -juhtimine, kuid olgu tegu väikese või suure puhastusjaamaga, inimtegur on tema sõnul kõikjal oluline.

Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi doktorant Vallo Kõrgmaa kaitses oma väitekirja "Factors Affecting Performance of Municipal Wastewater Treatment Plants" ("Olmereoveepuhastite tõhusust mõjutavad tegurid") 15. detsembril.