Tallinna Ülikooli teadur ja geoökoloog Marko Vainu rääkis saates "Ökoskoop", et seisuveekogude ja rannikumere puhul seonduvad peaprobleemid jätkuvalt toitainete rohkusest tingitud muutustega. "Eutrofeerumise ilmingud, kas siis on mikrovetikaid ehk fütoplanktonit liiga palju või vohab ka suurtaimestik – need on peamised probleemid, mis just järvedes ja rannikumeres on," ütles ta.

Riik jälgib nii järvede, jõgede kui ka rannikumere seisundit. Kokku seiratakse üle 90 suurema järve ja 600 vooluveekogu. "Kui rääkida järvedest, siis viimastel andmetel umbes veerand seiratavates järvedest heas seisundis, ülejäänud on kas kesises või halvas. Vooluveekogude puhul on olukord natuke parem. Umbes kaks kolmandikku on heas seisundis, ülejäänud siis kesised," rääkis Vainu.

Kaks põhilist eutrofeerumist põhjustavat toitainet on fosfor ja lämmastik. Neist esimene tuleb põhiliselt heitveest, teine metsandusest ja suuremal määral just põllumajandusest. "Selleks, et põllult saada saaki, tuleb sinna panna väetisi ja neid pannakse nii lämmastiku kui ka fosfori kujul. Lämmastiku kujul väetised on peamiselt nitraadid," ütles ta. 

Vainu sõnul on välja arvutatud, et aastas jõuab põldudele pandud väetistest veekogudesse ligi 27 miljoni euro väärtuses lämmastikku. Teisisõnu tekitab see kahju nii loodusele kui ka põllumeestele.

"Nitraadi puhul on probleem see, et muld seda ei seo. Kui seda põllule pannakse ja põllul kasvatatavad taimed seda ära ei kasuta, läheb see läbi mulla põhjavette või kui põllul on drenaažitorud, jõuab sealtkaudu veekogudesse. Probleem on selles, et väetisi pannakse kas sellisel ajal, kui taimed neid piisavalt ei kasuta või pannakse neid mõnevõrra liiga palju teatud kohtadesse, kus oodatav saak ei saagi kunagi nii suur olla, kui selle väetise koguse pealt tahetakse saada," selgitas ta probleemi olemust. 

Agronoom ja põllumeeste ühistu KEVILI taimekasvatusspetsialist Meelis Värnik rääkis, et tänapäeval püüavad kalkuleerivad ja keskkonnasõbralikult toimetavad põllumehed seda vältida ja leostumisriske maandada. 

"Meie teeme väetamisi pigem samm eespool, n-ö loodusega arvestades. Kui näeme, et lähinädalate ilmastik võiks taimekasvu soosida, väetame ära. Võib aga juhtuda, et tegelikult on edasised kolm või neli nädalat väga kuivad ja siis oleme mulda pannud pisut rohkem toitained, kui me saagiga eemaldame. Põllumehed täna täiesti kalkuleerivad, et kui mul on sinna mulda saanud toitaineid rohkem, kuidas oleks seda võimalik sügisel külvatavate talikultuuridega võimalikult hästi kinni püüda," sõnas Värnik.

"See rahakulu on ikkagi väga märkimisväärne. Väetiste hinnad on võrreldes teraviljahindadega tõusnud. See maksab viljahinnaga võrrelduna praegu oluliselt rohkem kui aastaid kuus-seitse-kaheksa tagasi," ütles ta. 

"Samas tehnoloogilise võimekuse arenguga on ka sõnnikute kasutus muutunud järjest efektiivsemaks. Meil on võimalik ka neid toitaineid sealt palju paremini ära kasutada ehk oma loomakasvatuse kõrvalproduktina väärindada see sõnnik taimekasvatuses niimoodi ära, et võimalikult vähe peaks ostma sisse mineraalväetisi. Sinna suunda me liigume," lisas Värnik.

Samas nentis ta, et sektori arengud pole praegu kuigi kiired. "Tegelikult ei ole kogu sektori rahaline seis positiivne ja pigem on viimased aastad olnud sektor kahjumis," rääkis Värnik.

Nitraaditundlikel aladel on vesi kõige ohustatum

Kliimaministeeriumi veeosakonna nõunik Ann Riisenberg rääkis, et Euroopa Liidu nitraadidirektiiv on Eestis veeseadusesse üle võetud. Seaduses on täpselt kirjas ka põllumajandusele seatud veekaitsenõuded. "Põllumees peab teadma, millal ta tohib erinevaid väetisliike, nii mineraalväetist kui ja sõnnikut laotada, kui palju ta tohib lämmastikväetisi panna ja kus ta ei tohi väetisi kasutada," loetles nõunik.

Samuti on riik väetamist eraldi reguleerinud kaitsmata põhjaveega aladel. kus vesi voolab väga kiiresti läbi pinnase ja võib jõuda põhjavette. "Seal oleme samamoodi seadnud täiendavaid piiranguid põllumajandustegevusele. Piiranguid, mida põllumees järgima peab, on väga palju, see ei ole üks-kaks, vaid päris muljetavaldav kogus," rääkis ta.

Marko Vainu sõnul on direktiivist lähtuvalt määratud Eestis praegu üks nitraaditundlik ala. See hõlmab Pandivere kõrgustikku ja Adavere ning Põltsamaa ümbrust. "Seal on kaks põhilist näitajat, üks on põhjavesi ja teine on pinnavesi. Põhjavee puhul tuleb määrata nitraaditundlikuks sellised alad, kus nitraadi sisaldus on või võib tõusta üle 50 mg liitris," sõnas teadur.

Pinnaveele seatud kriteerium on sellest palju rangem. On öeldud, et pinnavesi ei tohi eutrofeeruda. "Kuna pinnavee puhul on eutrofeerumiseks see lämmastikusisalduse piir palju madalam kui see 50 mg nitraati, siis on meil eutrofeerumise ohus veekogusid ikkagi palju rohkem kui neid alasid, kus on põhjavees nitraaditase üle 50 mg," selgitas ta.

Vainu on ka ise nitraaditundlikel aladel proove võtnud. Ta tõdes, et olukord on praegu väga hull. "Kõige paremini tuleb see võib-olla välja karstijärvikute peal," rääkis teadur. Mainitud ajutised järved lähevad kevadeti pärast lume sulamist vett täis, põhjavesi tõuseb nende põhjast kõrgemale ja kuivavad seejärel mingil hetkel ära.

"Põhimõtteliselt ei tohiks selle ala sees mingisugust kündmisega põllumajandust teha, kus väetisi pannakse. Seal võib karja kasvatada. Sel aastal me võtsime mitmest Pandivere karstijärvest veebruari alguses proove ja kohati on nende nitraadisisaldus ikkagi kolossaalne ehk esimene vesi, mis põhjavee kaudu neisse sisse tuleb, on väga nitraadirohke," ütles ta. 

Riik on teinud ka seiret allikates. Kuut allikat on seiratud juba 80ndate algusest. Vainu meenutas, et 80ndate alguses oli nende nitraadisaldus väga kõrge, hakkas 90ndate alguses langema ja saavutas 2000ndate alguses madalpunkti.

"Niipea kui me astusime Euroopa Liitu ja tulid põllumajandustoetused, hakkas nitraadisisaldused uuesti tõusma. Praeguseks hetkeks on need kusjuures enam-vähem sama kõrged, kui 80ndate esimeses pooles, kui valitses täielik korralagedus üldse igasuguste väetiste kasutamise puhul. Olukord on ikkagi päris hull ja seda sealsamas nitraaditundlikul alal, kus praegu juba mingisugused piirangud kehtivad," rääkis Vainu.

Tema sõnul oleks lihtsam vett kaitsta laiendades nitraaditundlikku ala üle kogu Eesti.  "Me tegime eelmisel aasta uuringu, kus me pakkusime välja üle 20 sellise suurema või väiksema uue ala. Põhimõtteliselt peab riik iga nelja aasta tagant olukorra üle vaatama ja kui tekib uusi probleemseid alasid, siis neid peaks veel suurendama," sõnas teadur.

Kõige lihtsam oleks tema hinnangul kogu Eesti n-ö nitraaditundlikuks alaks kuulutada. "See ei tähenda aga seda, et igal pool kehtiksid ühed ja samad piirangud. Need kehtiksid sõltuvalt täpselt selle paiga põhjavee kaitstusest, kuigi lõppkokkuvõttes ja pikemas perspektiivis oleks nii tegelikult lihtsam," nentis ta.

Meelis Värnik ütles, et iga uus juurde tulev nõue teeb põllumehe elu keerulisemaks. "Põllumees peab väga hästi suutma nendes nõuetes orienteeruda. On kindlasti nõudeid, mis panevad investeerima tehnoloogilisse võimekusse, mille tulemusel tehtaks asukohapõhist väetamist veel täpsemalt ja suudetaks hinnata seda potentsiaali, mis mul täna põllu peal on ja väetadagi just pigem neid kohti," tõi ta näite.

"On selliseid nõudeid, millel ma ei näe väga palju positiivset efekt. Tulemus on pigem see, et põllumehe halduskoormus on suurem, kui et sellel oleks oodatav reaalne tulem veekeskkonnale," nentis Värnik. Samuti ei tohi tema sõnul ära unustada majanduslikku poolt ehk missuguseid meetmeid on võimalik rakendada ja mida mitte. Neist mõni võib olla realiseeritav alles viie-kuue aasta pärast.

Riik peaks põllumeeste jaoks lihtsustama väetamise arvepidamist

Selleks, et vähendada veekogudesse jõudvate liigsete toitainete hulka, on vaja planeerida väetamist veelgi täpsemalt. Ann Riisenberg selgitas, et siinkohal on põllumeestele loodud abivahendiks bilansikalkulaator. "Bilansikalkulaatorit võib võrrelda kasumiaruandega ettevõtluses. Piltlikult öeldes vaatame, kui palju me viime mulda toitaineid ja hiljem, kui oleme saagi ära koristanud selle põllu pealt, saame hinnata, kas me jäime plussi või miinusesse nende toitainetega," ütles ta.

Riisenberg nentis, et keskkonda jäävad toitained, eriti lämmastik, on väga liikuvad. "Kui nad jäävad sügis-talvisele perioodile, meil lumikatet pole, maa ei külmu üldse läbi ja on pidevad vihmad, on väga suur tõenäosus, et kevadeks ei ole põllumehe jaoks seal enam ühtegi mahapandud väetise grammi alles. See tähendab seda, et see on tema jaoks kadunud," ütles ta. 

Riisenbergi hinnangul loodud kalkulaatorit veel väga laialdaselt ei kasutata. "See on suhteliselt uus praktika, eriti veel selline põllupõhine bilansi arvestus. Mida nüüd riik teeb omalt poolt, on see, et see bilansi arvestus oleks võimalikult lihtne," sõnas nõunik. Kalkulaator võiks aidata tema sõnul bürokraatiat vähendada. E-põlluraamatusse kasutatud väetise, väetatud põllu ja saagikoguse kirja pannes võiks süsteem juba välja arvutada, milliseks bilanss kujunes.

"Nii tugevalt positiivne kui ka tugevalt negatiivne bilanss ei ole eesmärk, mida saavutada, pigem peaks ta olema kas nõrgalt plussis või nõrgalt miinuses, aga loodusest nulli oodata ei maksa mitte kunagi," selgitas Riisenberg.

Bilansiarvestuse vajalikkust rõhutas ka Marko Vainu, vähendamaks olukordi, kus liigsed toitained põllult vette kanduvad. Vee seisundi tulevikuvaates jäi ta siiski optimistlikuks. Leostumise vähendamine on ühtviisi kasulik nii looduskaitsjate kui ka põllumeeste endi vaatest.

"Vähemalt selleni võiks jõuda, et põhjavees nitraati üle 50 mg liitris enam kusagil ei ole. Kas nüüd veekogude eutrofeerumine ära lõpeb, on pigem kahtlane. Teatud aladel on probleem väga suur, aga et see paremaks läheb, ma olen ikka optimistlik," ütles Vainu.

Artikkel valmis LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Loe lisainfot projekti kodulehelt.