Vahter märkis, et mullaökoloogia on uurimissuunana viimastel aastakümnetel tänu uutele molekulaarsetele meetoditele plahvatanud. "Möödunud aastakümnetel või isegi aastasajal töötas mullaökoloogia tõesti niimoodi, et näpud olid mullas ning silmad olid võib-olla mikroskoobis, sest enamik organisme, kellega me töötame, on silmale peaaegu nähtamatud või nad on väga raskesti nähtavad," selgitas mullaökoloog saates "Labor".

Uued tehnoloogiad võimaldavad mullaelustikku analüüsida organismide geneetilise koodi kaudu ilma, et oleks vaja neid füüsiliselt näha või määrata. Tänu sellele saab teadlaskond kergema vaevaga kõikehaarava pildi, millised liigid mingis piirkonnas elavad, millised keskkonnatingimused neile sobivad ning mida nad ökosüsteemis teevad.

Ehkki kaasaegne mullaökoloogia tugineb suuresti arvutipõhisele andmetöötlusele ja molekulaarbioloogilistele meetoditele, ei pääse teadlased ka tänapäeval mullaproovide kogumisest. "Sellest ei ole veel kindlasti pääsenud, vähemalt mingil hetkel peavad näpud mullas olema," ütles Vahter.

Oma uurimistöös Vahter mulla tüübile kitsaid piire ei sea. Huvi pakuvad nii Eesti kui ka välismaa mullad, metsad, niidud ja põllud. Kõike selleks, et mõista mullaelustiku mõju elukeskkonnale laiemalt. Näiteks on ta uurinud karjäärialade taastamist mullaelustiku abil ning tegeleb praegu põlluökosüsteemide ehk agroökosüsteemidega.

Vahter rõhutas, et kuigi praktiliste probleemide lahendamine on tähtis, põhineb tema uurimistöö eelkõige mullaökoloogia alusteadmistel. "On nii palju, mida me veel ei tea mullaelu kohta, mis justkui takistab meil tegelemast ka nende praktiliste asjadega," selgitas keskkonnateadlane.

Põllumajanduse mõju

Mullaökoloogilises mõttes peab ta väga huvitavaks uurimisvaldkonnaks põllumajandust. Tegu on justkui suure loodusliku eksperimendiga, kus inimese sekkumine loob unikaalseid tingimusi liikide ja koosluste uurimiseks. "See loob tingimusi, mida looduses ei ole ning saame uurida nende liikide ja koosluste ökoloogiat hoopis teistmoodi," selgitas Vahter.

Laias plaanis erinevad põllumullad looduslikest muldadest elurikkuse ja liigikoosluste poolest märkimisväärselt. "Üldiselt on täheldatav, et olenemata sellest, millest seda põldu tehti, kas see oli mets või niit, need kooslused muutuvad üksteisega sarnaseks," selgitas Vahter.

Mida rohkem on maastikus põllumajanduse elemente, seda ühetaolisemaks muutub ka elurikkus. Põllumuld on elusorganismidele keerulisem elupaik ning liikide arvukus on seal väiksem kui näiteks poollooduslikel rohumaadel. "Kui võrdleme põldu ja mingisugust poollooduslikku rohumaad, siis see vahe on kahekordne," tõi mullaökoloog näite.

Kunagise elurikkus varju võib täheldada ka aastaid hiljem. Näiteks leidis Vahter ühe tiheda proovivõtuga uuringu käigus koos oma kolleegidega, et kõige liigirikkamad kohad põllul paiknesid mitte servades, nagu võiks oodata, vaid hoopis põllu keskel. Edasine analüüs näitas, et sajand tagasi oli nendes kohtades rohumaa. "Tulemused näitasid, et tänast mullaelustikku iseloomustas kõige paremini umbes 100 aasta tagune maakasutus," kinnitas ta.

Järgmise sammuna kavatseb Vahteri töörühm uurida, kas Eesti põldudel esineb väljasuremisvõlga – nähtust, kus praegune mullaelustik on ajutiselt veel mitmekesisem kui tulevikus, isegi kui tingimused ei halvene.

"Kui me riigina või ühiskonnana võtame näiteks omale igasuguseid kohustusi tulevikus, et meie mullad on terved aastaks 2050, siis me vääramatult kaotame mingi osa sellest elustikust, isegi kui me midagi halvemaks ei muuda," selgitas Vahter. Uuring paneb tema sõnul paika realistlikud ootused, mida on üldse võimalik saavutada.

Otsides tasakaalupunkti

Tanel Vahter rõhutas, et kuigi põllumajandus on toidu hankimiseks hädavajalik, toimub see teiste ökosüsteemiteenuste, näiteks puhta vee ja õhu arvelt. "Keskkonna toimimise seisukohalt on kindlasti tegemist negatiivse asjaga, aga samas me kõik vajame süüa," tõdes Vahter. Teisisõnu tuleb leida paras tasakaalupunkt.

"Täna oleme selgelt väga tugevalt toidu poole kaldu ning ökosüsteemid kannatavad selle tõttu, mitte ainult muld, aga ka need, mis tulevad mullast," nentis mullaökoloog. Näiteks väheneb põllumajanduse tõttu elurikkus, eluvaesemast mullast lekib omakorda rohkem toitaineid põhjavette ja veekogudesse ning vee kvaliteet halveneb.

Eesti põllumehed kuulavad Vahteri sõnul mullaökoloogide soovitusi samas aina varmamalt. Kuigi põllumajandustootjate peamine huvi on endiselt saagikuse suurendamine, huvitavad neid ka jätkusuutlik tootmine ja keskkonnasõbralikkus. "Näeme, et see nii-öelda teine huvi tõuseb järjest rohkem esiplaanile. Eesti põllumees on tegelikult väga aldis kuulama seda, mida ökoloogidel rääkida on," ütles Vahter.

Varem pidid teadlased enamasti ise oma teadmistega põllumeeste juurde minema, kuid nüüd pöörduvad põllumehed üha sagedamini ise küsimustega teadlaste poole. "Kindlasti on ajas tihenenud ka see, et meie käest küsitakse," ütles Vahter. Näiteks uurivad teadlaste käest põllumehed mullaga seotud haiguspuhangute põhjuseid ja võimalikke lahendusi.

Kümmekonna aasta eest hoiatas ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon, et samamoodi jätkates, saab maailma põldudelt veel vaid 60 saaki. Vahteri sõnul on probleem mulla viljakuse langusega küll olemas, kuid olukord varieerub piirkonniti. "Kindlasti see ei tähenda, et Eestis oleks 60 saaki korjata, ilmselt mitte. Samas kuskil Sahara-aluses Aafrikas ei pruugi see olla 60, vaid kuus," nentis mullaökoloog.