Maal on vett kokku ligikaudu 1 386 miljardit kuupkilomeetrit. Kuigi esmapilgul võib seetõttu tunduda, et vett ja selle varusid on piisavalt, on sellest 97,5 protsenti soolane. Suurim osa inimestele kättesaadavast mageveest esineb põhjaveena, mille väljavooludeks on allikad, misläbi on neil oluline roll veeringluses. Allikad saavad meile nähtavaks kohtades, kus põhjavee tase lõikub maapinnaga, kirjutavad Tallinna Ülikooli tudengid Kristin Karu ja Katri Rohumägi.

Põhjaveega seonduvatest probleemidest annab meile aimu maailma kaevude olukord. California ülikooli teadlased Scott Jasechko ja Debra Perrones analüüsisid hiljuti 39 miljoni kaevu olukorda 40 riigis. Nad jõudsid järeldusele, et neist kuni viiendik võib lähiajal ohtlikult kuiveneda. Majanduslikult on olnud otstarbekam madalamate kaevude rajamine. Põhjavee taseme alanedes ei suuda need aga piisavalt vett haarata.

Eesti põhjaosas, Põhja-Eesti klindieelsel madalikul on peamiselt kättesaadavad Kambriumi ja Vendi veelademed, mis asuvad merepinnast mõõdetuna kuni umbes saja meetri sügavusel. Kirde-Eestis tarbitakse rohkem Voronka ja Gdovi veekihi vett, mida tuleb ammutada sügavamalt.

Põhjavee tasemega ongi Eestis eeskätt probleeme Ida-Virumaal. Gdovi veekogumi intensiivse kasutamise tõttu on hakanud tungima sellesse lõuna ja ida pool leviv iidne merevesi, mistõttu muutub seni joogiks tarbitud vesi üha soolasemaks.

Vee kvaliteediga on probleeme aga ka mujal. Möödunud aastal valmis põhjalik uuring Eesti hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedist, mille järeldused olid murettekitavad. Uuritud salvkaevudest vastab joogiveenõuetele vaid 21 protsendi oma ja puurkaevudest 47 protsendi vesi.

Veeressursside jätkusuutlikkus

Oxfordi Ülikooli võrgupõhise teaduspublikatsiooni Our World in Data 2019. aasta andmetel kasvab maailma rahvaarv iga aastaga umbes 2,2 protsenti. Pool sajandit tagasi oli tempo poole aeglasem. Kasvav rahvaarv ja sellest lähtuv nõudluse kasv ning keskkonnasurve mõjutab veeressursside kasutamist ja inimtekkelise reostuskoormuse suurenemist veeökosüsteemidele.

Juba 1960. aastatel juhtis Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tähelepanu sellele, et tööstusliku toodangu suurenemise, linnastumise ja rahvastiku arvu kasvu tulemusena on veeressursside kaitse järjest olulisem.

Eriti olulisel kohal on kvaliteetne ja puhas joogivesi. Aastal 2017 tõi WHO oma aruandes välja, et samal aastal tarvitas pea 435 miljonit inimest maailmas vett iga päev kaitseta kaevudest ja allikatest. Kuna see leiab üle terve maailma aset sedavõrd ulatuslikult, on oluline tagada joogivee järjepidev seire ja ennetavad kaitsemeetmed.

Vete hea seisundi kindlustamiseks ja kaitseks on rahvusvahelisel ja kohalikul tasandil loodud nii erinevaid regulatsioone, kontrollmehhanisme kui ka veekäitlusjuhendeid. See on võimaldanud vähendada rahvastiku eksponentsiaalse kasvu, linnastumise ja lineaarse majandusmudeli ehk "tooda-tarbi-viska minema" mõju keskkonnale.

Eelmainitud probleemid ja neist alguse saavad probleemistikud on vaid üksikud näited selle kohta, miks on kasvanud vajadus kasutada aina rohkem põhjavett ja selle varusid. Täiendav survetegur on põllumajanduslikud niisutusalad. Näiteks Ameerika Ühendriikides haaravad need kohati lausaliselt Eestist suuremaid territooriumeid ja tekitavad osariikide vahel vaidlusi. Wageningeni ülikooli teadlase Inge de Graafi uurimuse kohaselt tarbitakse põllumajanduses enam kui 70 protsenti inimkonna kasutatavast veest.

Enamikes riikides on majanduspoliitika orienteeritud tootmisele, mis soodustab ressursside liigset kasutamist. Rahvastiku suurenemisega suureneb ka konkurents puhtale joogiveele.

Liigpumpamine võib viia veekeskkonna looduslikust tasakaalust välja. Vee looduslik liikumine veekogudes ja nende vahel on vajalik ökosüsteemide ning elukeskkondade normaalseks toimimiseks. Välja on arvutatud n-ö taluvuspiir, mille ületades hakkab põhjavee langus mõjutama ökosüsteemi.

Uuringu kohaselt hakkab Põhja-Eesti looduslikku voolu mõjutama põhjavee tase juhul, kui see langeb 0,1–0,25 meetrit. Samade autorite uuringus tuuakse välja, et Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Hispaanias ning mitmel pool Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias on antud piir praeguseks juba ületatud.

Rootsi veeuurijad nentisid oma 2012. aasta raportis, et 2050. aastaks on suur osa vesikondade vooludest mõjutatud liigpumpamisest, mille tõttu alaneb põhjaveetase.

Sellest on mõjutatud ka Eesti. Keskkonnaagentuuri andmetel on Eesti kinnitatud põhjaveevaru 354 495 m³/päevas, kuid 2018. aastal küündis kogu põhjaveevõtt päevas 585 115 m³-ni. Suurimat mõju avaldas liigpumpamine just Põhja- ja Lääne-Eesti vesikondadele.

Allikate kaitse olulisus

Mõistes ja teades, kui olulist rolli mängivad allikad keskkonnas selle kõige laiemas mõistes, on oluline säilitada põhjavee ja allikate hea seisund ning edendada säästvat arengut. Selleks, et jõuda tervete ökosüsteemideni, mis toetavad meie elutegevust, on olulisel kohal nii allikaseirest saadud teadmised kui ka teadlikkus vee säästvast majandamisest.

Maailma mitmes piirkonnas kasutatakse lisaks kaevudele igapäevase joogivee võtmiseks allikaid. Mitmed uuringud on näidanud, et nende vee joomine ei ole enam paljudes piirkondades ohutu. Näiteks on India teadlased Prem Ranjan ja Pankaj Pandey leidnud, et Himaalaja piirkonna allikad on reostunud reovee, väetiste ja tööstusjääkidega, mis on jõudnud ka põhjaveekihtidesse. Selle tulemusena on sinna kandunud haigustekitajaid ja raskemetalle, nagu arseeni, kloori, nitraate ning ammoniaaki.

Eesti allikad

Eestlaste jaoks on allikad olnud läbi aegade pühapaigad. Allikal käiakse vee järel, sest usutakse selle erilisse puhtusesse ja tervistavasse mõjusse, kuigi puudub üksikasjalik informatsioon allikavee kvaliteedi osas. Puudulik teave allikate kohta tuleneb nende vähesest seirest.

Viimane on üks võimalus, kuidas tekkinud olukorda parandada. Pikaajaline allikate monitooring ja selle abil saadud tulemuste analüüsimine annab uusi teadmisi ning vastuseid varem tekkinud küsimustele. Eesti Geoloogi veebiväljaandes ilmus 28. aprillil artikkel, kus probleemistikku täpsemalt kirjeldati.

Eestis puudub teave selle kohta, kui palju ja kus on meil allikad. Teadmata allikate koguarvu ja nende asukohta, pole aga võimalik tagada allikavee head seisundit. Kui 1930. aastatel arvati Eestis olevat ligikaudu 4500 allikat, siis hiljem on leitud, et allikaid on rohkem – arvatakse, et koguni 15 000.

Allikad pakuvad meile mitmeid ökosüsteemiteenuseid. Näiteks osalevad need tugiteenusena aineringes, reguleerivad veeringlust, varustavad inimesi veega ning pakuvad nii kultuuri kui ka meelelahutusteenuseid.

Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskus on astunud esimese sammu selleks, et olukorda parandada. Nende eestvedamisel on loodud teaduspõhine veebikeskkond allikad.info, kus kõigil harrastusteaduse huvilistel on võimalik kaasa lüüa Eesti allikate kaardistamises ja seires, lisada uusi allikaid, sisestada vaatluseid ja mõõtmisandmeid ning kontrollida varasemalt lisatuid allikaid.

Selline uute teadmiste kogumine on vaid esimene samm allikate kaitsmisel. Lisaks on tarvis muudatusi seadusandluses. Näitena võib tuua Eesti veeseaduse paragrahvid §118 ja §158, mille järgi allika kaitsevöönd on kümme meetrit ja kus on keelatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine. Nitraaditundlikel aladel on väetamine, taimekaitsevahendite ja sõnniku aunas hoidmine keelatud oluliste allikate ja karstilehtrite ümbruses kuni 50 meetri ulatuses veepiirist või karstilehtri servast (§168).

Eestis kaitstakse aga vaid Eesti topograafilisse andmekogusse kantud allikaid. Seadusandlusega ei ole hetkeseisuga jõutud kõikide allikateni kui meie pärandkultuuriliste mälestisteni.

Samuti on selge, et nii kitsas kaitsevöönd ei suuda reaalsuses tagada kaitset allikate keemilise ja koguselise seisundi halvenemise eest. Tegelikult tuleks arvestada allika põhjavee valgalaga, mis paikneb tunduvalt suuremal alal. Seda kinnitavad keskkonnauuringute keskuse 2019. aasta seireandmed, mille kohaselt on seni tehtud pinna- ja põhjavee proovidest 66 protsenti sisaldanud taimekaitsevahendite jääke ja kolmandikus proovidest on nende osas ületanud lubatud sihtarvu.

Seiret teostati ka allikatele. Muu hulgas toodi välja Sopa ja Olustvere pargi allikas, kus oli pestitsiidide sihtarv ületatud, kuid lähimad põllumaad asusid kohati kilomeetrite kaugusel.

Tähelepanu ei ole pööratud ka veejuhtmete süvendamisele ja maavarade kaevandamise piiramisele. Sõltuvalt hüdrogeoloogilistest tingimustest võib nende piiramine olla vajalik mõnesaja meetri kuni mõne kilomeetri kaugusel allikast. Aastal 2015 tehtud uuringu "Allikate seisund ja kaitse Eestis" aruande kohaselt on inimmõjust puutumata allikaid alles väga vähe. Töö kokkuvõttes toodi välja, et ainult 67 allikasood ja allikaala on väga heas seisus. Kokku seirati üle tuhande allika ja allikasoo.

Kolmanda murena võib välja tuua selle, et kuigi teoreetiliselt on veeseaduse § 116 ja § 117 järgi kõik veekogud (kaasa arvatud allikad) Eestis kaitstud, siis edasised kitsendused seda ei taga. §118 kitsendab kaitset tunduvalt - "veekaitsevööndi ulatuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir."

Näiteks saab tuua Võrumaal, endise Korgõssaarõ küla territooriumil asuva pärandkultuuriobjekti andmebaasi kantud Silmaallika kohta. Sel kevadel võtsid Tallinna Ülikooli tudengid tudengiprojekti "Päästame Eesti allikad" raames ette reisi Võrumaale, et kontrollida antud projekti raames andmebaasi kantud allikaid. Paraku seda allikat enam olemas ei ole.

See on probleem just allikate puhul, mida on andmekogus alla 1500, kuid mille tegelik arv võib olla kuni kümme korda suurem. Samuti on andmebaasis sageli allika asukoht valesti märgitud. Vaid 10-meetrise kaitseriba puhul on aga ülimalt oluline, et majandustegevuse eest kaitstakse õigete koordinaatidega märgitud punkti.

Inimeste mõju veele

Inimkond on muutnud ja on muutmas oma elutegevuse käigus tugevalt enda ümbritsevat keskkonda. Tihtilugu on see muutus olnud pigem negatiivse alatooniga. Vesi ja sellega seotud erinevad ökosüsteemiteenused muudavad Maal elu võimalikuks. Paraku ei teata seniajani, kus asuvad osad põhjavee maapealsed allikad ja milline on nende seisund.

Veel on igaühe jaoks oma tähendus, mõiste ja väärtus. Ühe jaoks võib on kohalik veesilm koht, kuhu minna jalutama. Samal ajal kasutab teine sedasama veekogu hoopis kalastamiseks, kolmas näeb hea kvaliteeditasemega veekogus jätkusuutlikku ökosüsteemiteenuste komponenti jne.

Probleemi ulatus on suur ja vajab tähelepanu kõikjal. Oma väikese panuse selle lahendamiseks saab anda allikate kaardistamiseks veebilehe kaudu igaüks. Allikate kaardistamine aitab teadlastel edasisi uuringuid läbi viia.