Soode laiaulatuslik taastamine aitaks vähendada süsinikuheidet
Eestis leidub kümneid tuhandeid hektareid kuivendatud soid, millest paiskub õhku märkimisväärsel hulgal kliimasoojenemist põhjustavat süsihappegaasi. Kuigi nende taastamisega on hakatud viimase kümnekonna aasta jooksul läbimõeldumalt tegelema, napib pikaajalisi uuringuid, mis aitaks taastamisest saadavat kasu selgemini esile tuua.
Soode taastamisest saadava keskkonnakasu põhjalikum kaardistamine vajab suuremat riigi tuge, mis omakorda eeldab probleemi teravamat teadvustamist. "Nii meie ministeeriumite ametnikud kui ka Brüsselis töötavad esindajad ei mõista ilmselt, kui suur on kuivendatud soode ja jääksoode roll Eestil kasvuhoonegaaside bilansis. Põlevkivitööstuse ja -energeetika järel võib see aga olla üks suuremaid," selgitas Tartu Ülikooli rakendusökoloogia kaasprofessor Edgar Karofeld
Teadlase sõnul võiks Eesti jääksoode korrastamisega vähendada oma süsihappegaasi emissiooni. Samuti saaks näidata, et korrastatud sood on muutunud süsinikku siduvateks, tasakaalustades sellega põlevkivisektori heitmeid.
Mineviku pärand
Eestis on soid kuivendatud aastasadu, seda nii põllumajanduseks, metsanduseks kui ka turbakaevandamiseks. Viimasega tegeleti eriti intensiivselt nõukogude ajal, mille lõppedes jäi maha suurel hulgal korrastamata jääksoid. Kui 1950. aastatel hinnati Eesti soode pindalaks ligikaudu miljon hektarit, siis nüüdseks on sellest alles jäänud ligikaudu 300 000 hektarit, mis tähendab, et ligi kaks kolmandikku soodest on kuivendatud. Looduslähedases seisundis sood katavad ligikaudu üheksa protsenti Eesti territooriumist.
Jääksood kujutavad endast märkimisväärset kasvuhoonegaaside allikat. Kui looduslikud sood on turba tekke tõttu olulised süsinikutalletajad, siis jääksood on süsihappegaasi eritajad. Kuivendatud sood on nii globaalsel mõõtkaval kui ka Eestis ühed olulisemad kasvuhoonegaaside allikad.
Selle probleemi teadvustamine on muutnud järjest olulisemaks kuivendatud soode taastamise ja jääksoode korrastamise. Selle käigus tõstetakse soo veetaset nii, et sellele iseloomulik taimestik hakkab taas kasvama ja taastub turbateke.
Karofeldi sõnul tehti Eestis esimesi väikesemahulisi katsetusi jääksoode korrastamiseks umbes 15-20 aastat tagasi. Siis kasutati Kanada teadlaste välja töötatud ja läbiproovitud metoodikat, mis näeb ette jääksoode korrastamist doonoraladelt võetud taimetükikeste abil. Näiteks ühel katsealal Kolga-Jaani lähedal oli kolmanda aasta sügiseks pärast korrastamist taimestiku kogukatvus tõusnud 70–80 protsendini, millest enamuse moodustasid turbasamblad. Kasvuhoonegaaside eraldamise asemel muutus see ala taas süsinikku siduvaks.
Kuna esimesed tulemused olid paljulubavad, taotleti Euroopa Liidust toetust ning RMK ja Tartu Ülikooli koostöös algas eelmise kümnendi keskel suuremahulisem soode taastamise projekt. Selle eesmärk on korrastada vähemalt 2000 hektari jagu jääksoid, eesmärgist on täidetud praeguseks ligi pool. Kokku on korrastamiseks sobilike jääksoode pindala Eestis ligikaudu 6000 hektarit.
Jääksoode korrastamine annab pikaajalist keskkonnakasu, sest kord elule aidatud soid ei pea tulevikus uuesti hooldama. Seeläbi on soode korrastamine ka majanduslikult tõhus. "Kui me ostame elektriautod, siis kogu raha läheb nende tootjatele Jaapanisse või mujale ja meie peame mõtlema, mida 10 aasta pärast nende autodega teha ja kuidas nende akusid utiliseerida," selgitas Karofeld.
Kaasprofessor lisas, et kuivendatud soode ja jääksoode ulatuslikum korrastamine annaks oma inimestele tööd ja sellest tulenev kasu kestaks väga pikka aega: "Me ei pea iga kümne aasta tagant soid uuesti korrastama. Võrreldes elektriautode kasutamisega saavutaksime kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise märksa odavamalt."
Praegu tegutseb Eestis ligikaudu 80 turbakaevandust, mille kogupindala on umbes 20 000 hektarit. Kuigi ka nendelt aladelt eraldub pidevalt süsinikku, ei arva Karofeld, et nende sulgemine enne ressursi ammendumist oleks mõistlik, sest looduslik turbasubstraat on väga oluline kasvuhoonetes ja toidutootmises.
Kaasprofessori sõnul tuleks praegu keskenduda unarusse jäetud jääksoodele ning hoolitseda hetkel kaevandamisel olevate soode eest pärast tööde lõppu. "Jääksood on maha jäetud nõukogude ajal või vahetult pärast selle lõppu ning asuvad valdavalt riigimaal. Praegused kaevandusfirmad pole mitte kuidagi vastutavad nende eest. Nende turbaväljadel kaevandamine veel jätkub ja seda turvast on meilegi vaja. Kui neil on veel meeter või mitu turvast võtta, siis nad ei saa seda praegu veel korrastama hakata," sõnas Karofeld.