Teadlased hindasid, et süsinikuheitme ulatuslik vähendamine eeldab, et üle maailma muudetaks kõik põllumajanduseks kuivendatud turbamaad taas niiskemaks.

Uurimuse kaasautori ja Leicesteri Ülikooli loodusgeograafia professor Sue Page'i sõnul aitab kuivendatud soodes veetaseme tõstmine parandada lisaks ka pinnase seisundit ja vähendada üleujutuste ohtu.

Looduslikes soodes toimub süsiniku sidumine, aidates nii vähendada atmosfääris leiduvat süsiniku hulka. Soode kuivendamise tagajärjel, seda näiteks põllumajanduseks või metsakasvatuseks, hakkavad sood aga süsinikku eraldama. Iga aasta eraldub neist ligikaudu 1,5 miljardit tonni süsihappegaasi, mis moodustab kolm protsenti inimtegevuse mõjul õhku paiskuvatest kasvuhoonegaasidest.

Kuivendatud soodel on oluline põllumajanduslik roll ja neist sõltub paljude inimeste toidulaud. Seega ei ole realistlik, et lähitulevikus oleks võimalik taastada kõikide maailma soode loomulik seisund. 

Seda arvesse võttes analüüsisid teadlased realistlikumat tegevusplaani. Viimane näeb ette põllu- ja rohumaaks kasutatavate soode kuivenduskraavide sügavuse vähendamist poole võrra, mis võimaldaks siiski jätkata nende alade kasutamist.

Kokku hõlmaks selline ettevõtmine 250 000 ruutkilomeetrist maa-ala ja vähendaks süsinikuheidet umbes 500 miljoni tonni võrra aastas. See moodustab inimtegevuse tagajärjel eralduvatest kasvuhoonegaaside koguhulgast umbes ühe protsendi.

Teadlased järeldasid, et kuigi soode ulatuslikumat taastamist takistavad erinevad sotsiaalmajanduslikud tegurid, võivad ka väiksemamahulised taastamistööd avaldada märgatavat mõju.

"Me teame, et kasvuhoonegaasid tekivad fossiilkütuste põletamisel tööstuses ja sõidukites, kuid hoopis vähem on teadvustatud kuivendatud soodest eralduvate kasvuhoonegaaside osatähtsust," kommenteeris Tartu Ülikooli rakendusökoloogia kaasprofessor Edgar Karofeld.

Kuivendatud sood katavad vaid 0,3 % maailma maismaast, kuid eraldavad üle 5,6 protsendi inimtekkelisest süsihappegaasist. "Nendelt aladelt emissiooni vähendamine on seega väga oluline ja võib võrreldes mitmete teiste võimalustega olla oluliselt otstarbekam," lisas Karofeld.

Karofeldi sõnul teati kuivendatud soode veetaseme tõstmise mõjust kasvuhoonegaaside emissioonile juba varem. "Nüüd on selle mõju ulatus ka mõõtmistulemustega ära näidatud, seega saab seda kasutada rahvusvahelistes kasvuhoonegaaside vähendamise kavades," täiendas kaasprofessor.

Karofeldi sõnul on Eestis sajandite jooksul kuivendatud ligikaudu 1,2 miljonit hektarit soid ja turbamaid. Seda eelkõige põllumajanduse ning metsanduse eesmärkidel ja vaid väiksemas ulatuses turba tootmiseks. "Kuivendatud soodest ja turbamaadelt eralduvate kasvuhoonegaaside kogus on Eestis tööstuse järel teisel kohal, kuid selle täpse koguse hindamisel on palju küsitavusi," selgitas Karofeld. Ta lisas, et on väga oluline teha kindlaks kuivendatud soodest eralduv tegelik kasvuhoonegaaside heide, sest ainult siis saab seda läbimõeldult vähendada.

"Üks võimalus juba kuivendatud turbamaadelt lähtuva emissiooni vähendamiseks on nende kasutamine märgalaviljeluseks, kus veetaset hoitakse küllalt kõrgel ja kasvatatakse nendesse tingimustesse sobivaid liike," arutles Karofeld.

Eestis on võimalusi märgalaviljeluseks uurinud Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti Maaülikooli spetsialistid, kes on soovitanud kasvatamiseks erinevaid taimeliike ja toonud välja nende kasutusvõimalusi.

"Märgalaviljeluse põhimõtete järgmine meie kuivendatud turbamaadel on kooskõlas kõne all oleva uurimuse soovitustega ning aitaks oluliselt vähendada meie kasvuhoonegaaside emissiooni," täiendas Karofeld.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.