Teadlane selgitab, kas allikavett tohib juua ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Minupilt.err.ee/Rauno Roos

Paljud inimesed on kindlasti kuulnud, et allikavesi on puhas ja seda võib juua. Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteadur Jaanus Terasmaa selgitab minutiloengus lähemalt, miks ei peaks allikavett siiski tarbima.

Juba ammustest aegades on allikad kui veeandjad ja kultusepaigad olnud inimese jaoks tähtsal kohal. Mälestused ja arvukad legendid allikate väärtusest põuaaegse elupäästjana ulatuvad aastatuhandete taha.

Lisaks on aegade jooksul inimestesse sügavalt juurdunud usk allikate pühadusse  – alates allikavee tervendavast toimest, allikatest kui kohaliku ilma reguleerijast, allikate võimest tuleviku ennustada või kadunud inimeste leidmisel abiks olla. Samuti sellest, et neisse on peidetud mõni muistne varandus. 

Palju müstilist on seotud allikatega ka tänasel päeval. Näiteks ei tea me siiani seda, kui palju on meil üldse allikaid. Suuremalt jaolt puudub info ka nende vee koostise kohta. Ajaloolased ja arheoloogid on leidnud viiteid 416 allika kohta, möödunud sajandi esimese pooles arvati neid Gustav Vilbaste sõnul olevat 4500 ringis. Hilisemal ajal on karstiuurija Ülo Heinsalu teinud oletuse, et see number võib olla koguni 15 000.

Ka riiklikes registrites olevate allikate arv varieerub vastavalt kaitse eesmärkidele ja muule sellisele. Kokku on neid tänasel päeval andmebaasis veidike alla 1500.

Ka Tallinnas on allikaid rohkem kui esmapilgul arvata julgeks. Ainuüksi Nõmme-Mustamäe astangu jalamil Glehni pargis võib suurvee ajal näha 24 allikat, millest suvel tegutseb kümmekond. Neist suurim on Rõõmuallikas, mille vooluhulk on tänapäeval kuni kümme liitrit sekundis.

Rõõmuallika puhul on tegu langeallikaga, mille vesi pärineb liivaalusest kruusakihist, mis kogub vee Nõmme liiviku veesoontest. Seetõttu oleneb allikavee kvaliteet ja kogus inimtegevusest Nõmmel. 1936. aastast alates kasutatakse Glehni allikate vett Mustamäe väliste ujumisbasseinide toiteks.

Paraku on teada, et nende vooluandvus on tublisti vähenenud. Kui 1936. aastal vahetus basseinide vesi 40–45 tunniga, siis täna vahetub vesi peaaegu kaks korda aeglasemalt. Oluline roll selles on kraavitamisel ja kuivendamisel. Veel 1994. aastani kasutati siinsete allikate vett joogiveena ning juhiti lähematesse eramutesse. Enam mitte. 

Selleks, et allikavesi oleks puhas, on meil vaja appi toimivat ökosüsteemi. Olgu nendeks siis põhjaveest sõltuvad väga haruldaste kooslustega maalilised allikasood või nõlval kasvav lodumets, mille säilimise peame tagama.

Looduslik veepuhastus on üks olulisimaid ökosüsteemiteenuseid, mille mitte toimimisel on meie igapäevaelule väga suur mõju. Olgu selleks kraanidest voolava vee hind või ka teadmine, et allikavesi on puhas ja seda saab põua või mõne muu häda korral ka tulevikus kasutada. Hetkel selline teadmine puudub, nii et tasub allikavesi pigem joomata jätta.

Et me teaksime, kus meile allikad asuvad ja milline on nende kvaliteet, on tehtud mitmeid rahvaalgatusi. Näiteks allikalkäijate Facebooki grupp, kus inimesed jäädvustavad allikaid ja postitavad neist pilte ning infot. Teise näitena saab tuua EV100 algatus "EV100 Kooliallikad! Igale koolile oma allikas!".

Allikate süstemaatiliseks kaardistamiseks algab 2020 juunis ka Eesti ja Läti ühisprojekt WaterAct, mida rahastatakse Interreg EstLat programmist. Selle käigus võetakse esimeses etapis kasutusele veebipõhine kaardirakenduse allika asukohtade ja olemasoleva info kogumiseks ja kontrollimiseks. Teises etapis asutakse Koiva vesikonnas valitud allikaid vabatahtlike abil seirama. Teadlaste abistamiseks võib kirjutada jaanus.terasmaa@tlu.ee.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: