"Vee keemilise koostise tingib seda ümbritsevate kivimite ja setete keemiline koostis. Kuna põhjavesi on väga pikka aega kivimitega kontaktis, siis erinevate reaktsioonide käigus leostuvad neist välja mitmed koostisosad," selgitab Tartu Ülikooli geoloogia kaasprofessor Enn Karro. Nii võibki juhtuda, et ühes Eesti piirkonnas sisaldab põhjavesi pisut rohkem rauda, teises fluori ja kolmandas arseeni.

Äsja lõppenud uurimisprojektis keskendus Karro koos Tartu Ülikooli doktorantide Magdaleena Männiku ja Raul Paadiga just arseenisisaldusele Tartumaa põhjavees. Küsimus tõstatus 2019. aastal, mil Peipsiääre valla põhjaveest avastati arseeni lubatud piirmäärast rohkem. Nüüd võtsid Karro ja kolleegid Tartumaalt 62 puurkaevust veeproove. Piirnormist rohkem arseeni leidsid nad ainult üheksast proovist.

Savikas ja rauarikas Narva lade

"Meie uurisime just looduslikku arseenisisaldust ehk meid huvitas otse puurkaevust tulev põhjavesi," täpsustab Enn Karro. Tarbijateni jõuab aga juba puhastusseadmetest läbi käinud kraanivesi. "Puhastusseadmetes vee keemiline koostis muutub. Nii et meie ei oska selle projekti andmestikule tuginedes päris täpselt öelda, millise koostisega vett Tartumaa elanikud tegelikult joovad," selgitab kaasprofessor. Siiski kinnitab ta, et tartumaalaste ja tartlaste kraanidest voolav ühisveevärkide vesi vastab joogivee kvaliteedinõuetele.

Magdaleena Männiku sõnul tuli arseenimure tõsisemalt päevakorda, kui paari aasta eest rajati Tartu külje alla uut Kobrulehe veehaaret. "Sealt tulid kõrgemad areenisisaldused välja: umbes 25 mikrogrammi liitri kohta. See tingis ka vajaduse meie uuringu järele," põhjendab ta. Samuti ulatus arseenisisaldus 25 mikrogrammi kanti mõnes terviseameti võetud veeproovis Tartust põhja poole jäävates asulates.

Männik märgib, et Eestis, nagu ka mujal Euroopa Liidus, on arseeni piirnorm vees kümme mikrogrammi liitri kohta. "Need sisaldused, mis meie leidsime, ületasid seda normi kohati üsna palju," sõnab ta. Üle Tartumaa võetud 62 põhjaveeproovist üheksa sisaldasid arseeni lubatust rohkem. Karro sõnul oli suurim nende määratud arseenisisaldus 16–17 mikrogrammi liitri kohta.

Nagu jooniselt näha, paiknevad normist suurema arseenisisaldusega puurkaevud võrdlemisi ühel joonel. "Meie eesmärk oligi selgitada, kas need on kuidagi geoloogiliselt seotud: mingi konkreetse lademe, sügavuse või hüdrokeemilise taustaga," ütleb Karro. Töö kinnitas, et arseenirikka veega puurkaeve ühendab tõepoolest veekihi geoloogiline ehitus.

Eesti maapõues kulgevad erinevate ladestute avamused ida-läänesuunaliselt ja neid moodustavad kivimikihid on geoloogilises läbilõikes vaadatuna lõuna suunas kaldu. Ladestud jagunevad omakorda väiksemateks üksusteks ehk lademeteks.

Enamik Karro, Männiku ja Paadi uuritud puurkaeve ulatub Aruküla lademe liivakivides paiknevasse kesk-devoni veekihti. Osa puurkaeve on aga sügavamad ja saavad oma vee Pärnu ladet hõlmavast kesk-alam-devoni veekihist. Kaasprofessori sõnul jääb nende kahe põhjaveekihi vahele vettpidav Narva lade. "Kõik puurkaevud, kus arseenisisaldused olid punases ehk ülenormatiivsed, ulatusid kas vähemal või rohkemal määral Narva lademesse," osutab Karro.

Põhja-Tartumaal paikneb Narva lade väiksemas sügavuses ja eriti selle alumine osa ehk Vadja kihistu on savikas ja rauarikas. "Savikas materjal seob hästi arseeni. Samuti kontrollivad arseeni geokeemilist käitumist rauaühendid ja keskkonna hapnikurikkus," põhjendab kaasprofessor Narva ladet puutuvate kaevude vee arseenirohkust. "Meie uuringu üks järeldus oli, et Tartumaa puurkaevudes on arseenisisaldus kõrge looduslikel põhjustel. Tegemist ei ole inimtekkelise reostusega," tõdeb Männik. 

Uurida võiks ka Viljandimaal

Enn Karro sõnul oli töö mõte hinnata Tartumaa põhjavee looduslikku seisundit, et uute puurkaevude rajajad oskaksid tulevikus sellega arvestada. "Meie üks soovitus edaspidiseks oli, et samalaadset uuringut võiks jätkata ka Viljandi ja Kilingi-Nõmme ümbruses," osutab ta. Sealse maapõue geoloogiline ehitus on Karro sõnul Tartumaaga väga sarnane, kuid põhjavee arseenisisaldust seal varem põhjalikult uuritud pole.

Olemasolevate arseenirikaste puurkaevude vett saaks Magdaleena Männiku sõnul ikkagi kasutada, kui seda esmalt filtreerida. "Näiteks rauafiltrid eemaldavad veest arseeni märkimisväärselt. Kui liitris looduslikus põhjavees oli umbes 11 mikrogrammi arseeni, siis peale filtreerimist alla ühe mikrogrammi," toob ta välja.

Teine võimalus on Männiku sõnul rajada samasse kohta sügavam puurkaev. "Või siis vähemalt, kui edaspidi selles piirkonnas hakatakse uusi kaeve rajama, peaks puurima nii, et need Narva lademesse ei ulatuks," lisab Karro.

Hiljuti arseenirikkusega silma paistnud Kobrulehe veehaare pole veel kasutuses, ent uurijate sõnul on sinnagi planeeritud rauaärastusseadmed. Peale selle on paljud Kobrulehe puurkaevud sügavamad ning avavad teisi veekihte, kus arseeniprobleemi ei esine. "Töötavate veehaarete vee kvaliteeti kontrollitakse põhjalikult, mistõttu ei tasu karta, et Kobrulehe hakkab arseenirikast vett meile võrku andma," ütleb kaasprofessor.

Millist vett kohalik inimene tegelikult joob, on tema sõnul pigem kraaniveeuuringute küsimus. Joogivee-ettevõtetel lasub kohustus tarbijani jõudva vee koostist pidevalt seirata. Oma koduõue isiklikust kaevust tuleva vee kvaliteedi eest vastutab aga paljuski inimene ise – sõltub, kuidas ta oma kaevu ümber majandab.

Terviseameti andmetel suurendab aastatepikkune normist kõrgema arseenisisaldusega joogivee tarbimine kopsu-, põie- ja neeruvähki haigestumise riski. Samuti on sel juhul suurem tõenäosus spetsiifiliste naha kahjustuste tekkeks. "Samas ma ei tea, et Eestis oleks joogiveest pärit arseeni tervisemõjude kohta mingit uuringut tehtud või seoseid leitud," ütleb Karro.