Eesti keskkonnauuringute keskuse hüdrogeoloog Indrek Tamm nentis saatele "Osoon" antud intervjuus, et tulemuste põhjal ületas Aidu vees pinnaveele seatud piirnormi ligikaudu kolm korda.

Milline on Aidu vesi?

Aidu vett iseloomustavad põhimõtteliselt kolm asja. Esiteks on Aidu veekogude vesi põhjaveetoiteline, teiseks on Aidu veele on iseloomulik suur kihistumine, kuna kõik need veekogud on sügavad ja kitsad. Praeguste andmete järgi on vee kihistumisprotsess püsiv.

Keemiliste näitajate poolest on Aidu vesi kare ja vett iseloomustab ka hea läbipaistvus. Probleem on see, et Aidu vees nikli sisaldus ületab pinnaveele seatud piirnormi, mis on neli mikrogrammi liitris. Aidu väljavoolus sõudekanalis, kust see voolab Ojamaa jõkke, on nikli sisaldus kuskil 12 mikrogrammi liitris.

Eelmisel aastal me tegime eraldi nikliuuringu, et teada saada, kas nikli sisaldus on igal pool ühesugune ja selgus, et sügavuse kasvades, kasvab ka nikli sisaldus vees.

Miks see nikli sisaldus nii kõrge on?

Nikli sisalduse põhjuseid täpselt veel ei tea, aga oletame, et see võib olla sulfaatidega analoogne protsess, kui püriit oksüdeerub. Siin on veel keerulisemad nüansid, kuna Aidu veekogude vesi on põhiliselt põhjavesi.

Me oleme vaadanud selle vee kvaliteeti, mis tuleb Kohtla kaevandusest. Seal on nikli sisaldused 4–6 mikrogrammi liitris, aga kuskil Aidu karjääri tagasitäite puistangutes toimub mingi protsess, kus nikkel vabaneb vette. Sellel aastal uurime seda täiendavalt, et mõista, kuidas see protsess ajaliselt toimub ja mis tingimustel. Probleem on selles, et nikkel võib kuskil elustikus bioakumuleerida.

Kas nikli sisaldus on kõrge kaevandustegevuse tõttu?

Ühest vastust anda ei saa. Võib ainult oletada, et kui kaevandamist ei oleks olnud, siis ei oleks ka nikli sisaldus nii kõrge. Kuna kaevandusjärgselt on väga palju lubjakivi murdepinda, kus võib olla püriiti ja mineraale, mis pääsevad oksüdeeruma, siis on see protsess lihtsalt praegu aktiivsem.

Kui me vaatame neid varem suletud kaevandusi, kust vesi voolab isevoolselt välja, siis nendes on nikli sisaldus väiksem. Seega võib loota, et see aja jooksul taandub. Praegu ongi kõige suuremad sisaldused Aidus ja hiljuti suletud Viru kaevanduse isevoolses väljavoolus.

Kuidas Aidu vee kõrge nikli sisaldus võib teisi veekogusid mõjutada?

Praegu on niimoodi, et põlevkivi kaevandatud alade isevoolsetest väljavooludest jookseb meil veekogusse aastas keskmiselt kuni kuus kuupmeetrit sekundis. See on sama hulk kui Purtse või Kunda jõe veekogus.

Kuna Aidust voolab vesi Ojamaa jõkke, sealt Purtse jõkke, siis see on suurenenud ka seal vee niklisisaldust, mis üksikutel aastatel on olnud üle aasta keskmise piirnormi neli mikrogrammi liitris. Viimastel aastatel ei ole nikli sisaldus nendes veekogudes ületanud piirnormi.

Kas inimene võib seda vett juua, kala süüa ja seal ujuda?

Kala söömist reguleerib tegelikult hoopis toidudirektiiv.  Meie vaatame kalas olevaid raskmetalle keskkonnaseisundi hindamise seisukohast. Praegu on meil Aidu kaladest ainult üks ahvenaproov ja selles nikli sisaldus üle normi ei olnud. Me aga loomulikult ei tea, kas see ahven ujus alles hiljuti Ojamaa jõest Aidu veekogusse või ta on siin juba kaua elanud.

Kui rääkida joogiveest, siis sotsiaalministri määrusega on joogivee nõuetes nikli sisaldus lubatud kuni 20 mikrogrammi liitris. Niklisisalduse ületamist Aidu veekogude pindmises kihis me ei ole leidnud, nikli sisaldus suureneb sügavas vees. Selle järgi nikli sisaldus pindmises kihis inimestele ohtu ei tekita ja vastab joogivee nõuetele.

Tegelikult joogivee sobilikkuse otsuse teeb ikkagi terviseamet. Meie saame ainult konstateerida, kas piirväärtus on ületatud või mitte.

Kuidas on võimalik seda vett paremaks ja looduslikumaks muuta?

Praegu me seda ei tea, kas seda üldse saab muuta. Meil on ainus lootus, et aja jooksul ebameeldivust valmistav nikli sisaldus kahaneb. Need veekogud on niivõrd suured, Aidus mitusada hektarit, seda ei saa hakata aereerima ega muud moodi muutma.

Oleme uurinud ka kõrvaloleva Narva karjääri veekogusid ja aru saanud, et madalamates veekogudes sellist probleemi ei ole siiani olnud. See võibki olla ainult Aidule spetsiifiline. Kui vaadata üle Eesti, siis tegelikult see nikli probleem on just siin esmakordselt esile tulnud. Praegu meil selle vee paremaks tegemise sobivat meedet lihtsalt ei ole.

Aidus on praegu  tehisveekogude süsteem, mis hetkel nad saavad nii-öelda päris veekogudeks?

Veekogu on veekogu. Kas ta on "päris", see tuleneb sellest, kas ta on arvele võetud keskkonnaregistris. Praegu need veekogud on Eesti topograafilises andmekogus kõik juba olemas. See, kas nad võetakse arvele keskkonnaregistris, on omaette protsess, kus tuleb arvestada piiranguid veekogudele, kaldavööndit ja terve rida muid näitajaid.

Me ei ole soovitanud neid keskkonnaregistrisse arvele võtta, sest kaldajoon ei ole veel stabiliseerunud, tehakse karjääri korrastamistöid. Enne kui need ametlikuks veekoguks tunnistada, püüame aru saada, kas see veekogu on üldse elustikule sobiv.

LIFE CleanEST projektiga uuritakse, kuidas seda ala looduslähedasemaks muuta. Mis need tegevused siin on?

Kõigepealt proovime aru saada, milline on hetke olukord, mida siin on vaja teha ja mida on võimalik teha. Sellel alal kaevandati 40 aastat tagasi, korrastatud on kuskil neli aastat. Siin saadud praktika põhjal saame tulevikus neid kogemusi kasutada Viivikonna ja Narva karjääride korrastamisel tekkivate veekogude juures. Ega me midagi erilist nende veekogudega täna enam ette võtta ei saa, sest nad on juba välja kujunenud.

Enefit on teinud kaldaid laugemaks, on tehtud ülepääse, veekogusid on omavahel ühendatud, aga sellist looduslikku olukorda, mis oli enne kaevandamist, ei ole võimalik taastada. Öeldakse ju, et kaks korda samasse jõkke astuda ei saa. See tähendab, et praegune loodus on ikkagi hoopis teistsugune. Me püüame tekkivatele elupaikadele võimalikult soodsaid tingimusi luua.

See on väga ainulaadne paik, kuidas te soodustate inimeste tulemist siia, mida siin peaks veel tegema, arendama?

See koht sai valitud LIFE projekti pilootalaks just sellepärast, et see on üks kõige ilusam koht, kus näidata, kuidas loodus kujuneb pärast kaevandamise lõppemist.  Olemasolevale RMK metsarajale on plaanis paigutada stende, tahvleid, mis seletavad selle ala tekkelugu. See on tööstuspärand, mida meil ei ole põhjust häbeneda. Minu arvates Aidu on üks köitvamaid ja ainulaadsemaid nurki Eestis, teist sellist lihtsalt ei ole.

Kui inimkäsi on seda ala juba kujundanud, kas midagi peaks veel maastikus muutma, et ta oleks inimesele rohkem vastuvõetav?

Me oleme väga õnnelikud, et siin on juba RMK rada, kuid praegu on see ikkagi noortele ja tugevatele läbitav. Tegelikult suur osa RMK radade külastajatest on pensionärid ja kooliõpilased. Et ka nemad saaksid turvalisemalt seda rada läbida, on meil plaanis rajada siia treppe ja käsipuid, ka lõkkekohast peaks olema ohutu ligipääs veele. Järsku kallast me laugjamaks lükkama ei hakka, küll aga tagame juurdepääsud ujumiskohtadele.

Vaata ka Osooni erisaadet "Virumaa veed puhtaks", kus matkatakse läbi Aidu tehismaastiku ja uuritakse, milline on sealse looduse tulevik:

LIFE IP CleanEST projektis hinnatakse Eesti kaevandusalade korrastamiseelset seisundit ning antakse ülevaade nende varasematest korrastamistöödest, kogemustest ja kogutud andmetest. Projektis töötatakse välja lahendused, kuidas muuta hea ökoloogilise potentsiaaliga tehisveekogumeid looduslähedaseks ning tehakse järeldused, kuidas saab majanduslikus kasutuses olnud ala ringmajanduse osana ühiskonnale taas kasulikuks. Uuringuid tehakse Aidu Karjääri kirdenurgas, Ubja karjääris, Narva karjääri tranšees nr 13 ning Viivikonna karjääri Sirgala mäeeraldisel.