Doktoritöö: põlevkivi kaevandamise tõttu on kadunud Kohtla jõgi ja suurenenud Pühajõe vooluhulk ({{commentsTotal}})

Kaevandusvee sissejooks looduslikku Ojamaa jõkke, mis on Purtse jõe parempoolne lisajõgi.
Kaevandusvee sissejooks looduslikku Ojamaa jõkke, mis on Purtse jõe parempoolne lisajõgi. Autor/allikas: Riina Vaht

Tartu ülikooli teaduri Riina Vahti doktoritööst selgub, et Ida-Virumaa põlevkivikaevanduste tegevus on aja jooksul suurendanud oluliselt Pühajõe vooluhulka. Ent näiteks Purtse jõe üks parempoolsetest lisajõgedest, Kohtla jõgi, on seetõttu osaliselt hoopiski kadunud.

Lisaks veereostusele, võib maavarade kaevandamine avaldada olulist mõju jõgede hüdroloogilisele režiimile ja vooluhulgale. Võrreldes veereostusega on see märksa vähem uuritud valdkond.

Riina Vaht uuris hiljuti kaitstud doktoritöös põlevkivi kaevandamise pikaajalisi mõjusid Pühajõele, Purtse jõele ning selle lisajõgedele, mille valglad kattuvad osaliselt Ida-Virumaa kaevanduspiirkonnaga.

Kohtla jõgi on hääbunud

Riina Vaht ütles, et näiteks suur Purtse jõgi ja Pühajõgi saavad eluks vajaliku vee endiselt kätte. Kuid just väiksemad lisajõed, nagu Kohtla ja Ojamaa, on need, mis kaevanduste mõju all rohkem kannatada on saanud. “Purtse jõgi ei ole oma vooluhulgalt muutunud. Aga muutus on toimunud selle lisajõgedes – vesi mängiti lihtsalt valglate vahel ümber,“ selgitas Vaht.

Tema sõnul oli pöördepunkt 1963. aastal, kui loodi Ojamaa peakraav, mille kaudu hakkas vesi Kohtla jõest välja liikuma – kaevandus tõmbas vee endasse, kust see pumbati kõrval asuvatesse jõgedesse. “Ei arvestatud sellega, mis valglast vesi võetakse ja mis valglasse see vesi saadetakse,” rääkis värske doktor. "Sellega ei arvestata isegi praegu uutes keskkonnamõju hindamistes. Endiselt vaadatakse peamiselt vaid seda, milline kraav on lühem ja odavam."

Ojamaa jõgi saab ümbermängimise tulemusena kolmandiku võrra vett rohkem, kui see looduslikult kanda suudab, seepärast tuli jõge sirgendada ja süvendada. Süvendamistööd tehti 90-ndatel ja täna ollakse fakti ees: arvatavasti peab seda veel süvendama. “Vana säng on kogu sellest veest eemale jäänud, sinna on tekkinud soodi sarnased veesilmakesed, aga kadunud on lamminiit, mis seal ilmselt kunagi olnud on. See on asendunud prahitaimedega,“ ütles Vaht, kes ka ise on peaaegu 20 aastat Jõhvis elanud.

Tema sõnul oligi doktoritöö esmane eesmärk juhtida tähelepanu sellele, et kõikide suurte kaevanduskomplekside planeerimisel peab läbi mõtlema, millisesse jõkke kaevandusvesi suunatakse ja kuhu kraavid ehitatakse. “Senine läbimõtlematus tekitab olukorra, kus jõgi võib täielikult kaduda,” sõnas Vaht. “Muidugi võib mõelda ka: mis siis ikka, üks jõgi vähem. Aga kui vaadata kohalike vaatenurgast ja mõelda sellele, mida see jõgi siin enne kaevandusalasid loodusele pakkus... Tänaseks on see fauna ja floora siin väga nutune.“

Lisaks võib see kaevanduspiirkonnas elavatele inimestele tähendada, et nende kaevud võivad kuivaks jääda, sest põhjavesi liigub kaevanduste mõjul teistmoodi, kui ta seda looduslikult tegema peaks. See ei ole Vahti sõnul küll otseselt tema doktoritöö teema, vaid pigem tema kui kohaliku tähelepanek. “Põhjavesi liigub kaevanduse poole ja kaev ise ei ole piisavalt tugev, et ennast täita. Nii on kaevandus võimeline kuni kahe ja poole kilomeetri kaugusel oleva kaevu tühjaks imema,” sõnas ta.

Kõige olulisem õppetund kaevetööde teostamiseks on teaduri sõnul see, et vesi, mis jõuab ühest jõest kaevandusse, peaks jõudma tagasi selle sama, mitte mõne teise jõe valglasse. “Sajaprotsendiliselt loodus ei võida, aga võib-olla on ta siis vähem mõjutatud, võrreldes sellega, kui me teeme lihtsalt odavama ja lühema kraavi nagu 60-ndatel tavaks oli,“ tõdes Vaht.

Kohtla jõgi on Purtse jõe parempoolne lisajõgi, mille looduslik keskjooks on juba aastaid kuiv olnud. (Allikas: Riina Vaht)

Põhjavesi, mis ei peaks jõkke jõudma

Teine, mida Vaht doktoritöös uuris, on kaevanduste tegevuse mõju Purtse jõe ja Pühajõe vooluhulgale. Pikaajalise keskmise vooluhulga suurenemine on Purtse jões olnud minimaalne, praktiliselt olematu, kuid Pühajões võib see olla üle 20 protsendi.

Intensiivsete kaevetööde perioodil on uuringu järgi Pühajõe valglas suvine vooluhulk 66 kuni 92 protsenti suurem kui pikaajaline keskmine vooluhulk. Nn kontrollnäitena kõrvutas Vaht selle kõrvale samasuguste omadustega, kuid Loode-Eesti kaevandusvabas piirkonnas asuva Keila jõe. Seal uuring märkimisväärset vooluhulga muutust ei tuvastanud. “Seega ei tulene erinevus looduslikest iseärasustest, vaid inimtegurist,” lausus Vaht.

Pühajõe vooluhulga suurenemine tekib Vahti sõnul kaevetööde käigus kaevandusvette infiltreerunud põhjavee tõttu, mis kaevandustest omakorda jõkke pumbatakse.

Purtse jõe kaevanduses moodustab põhjavesi kuni viis protsenti välja pumbatavast kaevandusveest, kuid Pühajõe puhul võib see küündida kuni 80-ni. “See on lisapõhjavesi, mis ei peaks kunagi jõkke jõudma,” selgitas Vaht. “Põhjavesi võtab nii või naa vooluhulga moodustamisest osa, aga me räägime sügavamatest kihtidest, mis pumbatakse välja, ja mis looduslikult tegelikult jõkke ei jõuaks,“ lisas ta.

Isegi kui kaevetöid tehakse kõikidele regulatsioonidele vastavalt, on nende mõju jõe hüdroloogilisele olukorrale doktoritöö järgi ilmselge. Sarnaseid uurimusi on Eestis väga vähe tehtud ja see võib olla üks esimestest, millest kaevetööde planeerimisel ka reaalselt õppida on.

Põlevkivi kaevandamine. (Allikas: Postimees/Scanpix)

ERR Novaator küsis, mida arvab Riina Vahi doktoritöö tulemustest Eesti Energia keskkonnateenistuse maavarade keskkonnajuht Kalmer Sokman?

Riina Vaht on oma doktoritöös käsitlenud olulist kaevandusega seotud valdkonda. Kahtlemata on iga teadustöö oluline allikas, kust teemaga igapäevaselt tegelevad ettevõtted, eksperdid ja riigiasutused võiksid uusi ideid ammutada. Kindlasti tutvume Riina Vahti tööga põhjalikumalt ka Eesti Energia Kaevandustes. Alljärgnev on esialgne, vaid artiklile tuginev kommentaar.

Et maavara, sealhulgas põlevkivi, kaevandada, tuleb rajada kaevandused, vesi kaevanduskäikudest välja pumbata, puhastada ja tagasi loodusesse juhtida. Eesvooludeks kasutatakse pumplate lähipiirkonnas olevaid vooluveekogusid, vajadusel rajatakse täiendavalt veekraavid.

Tänapäeval ollakse kaevanduste rajamisega seotud keskkonnamõjude hindamisel väga täpsed ja püütakse parima teadmise kohaselt kaevandamistöid korraldada nii, et see ümbritsevat keskkonda võimalikult vähe mõjutaks. Alati tuleb arvestada ka vee looduses liikumise põhimõtteid.

Ka n-ö vanade kaevanduste projekteerimisel ja arendamisel arvestati piirkonna reljeefiga, veekogude vastuvõtu võimega, geoloogilise situatsiooniga, prognoositi vee koguseid, teostati seiret – kõike seda tehti selle aja parima teadmise kohaselt. Oli ka lihtsustatud lähenemist – kanalid tehti sirged, sest hinnati, et kõik need tegevused mõjutavad elektri hinda.

Kaevandamise lõpetades peatati pumpade töö ja põhjavesi kerkis endisaegsele lähedasele tasemele. Kuid kaevandused olid töötanud pikka aega, liigniisked alad kuivenenud, metsa kasv hoogustunud ning kohalikud elanikud ei soovinud enam järske hüdrogeoloogilisi muutusi. Selleks säilitati või rajati põhjavee tehisväljavoolud kaevandustest, seda nii Käva, Kohtla nr 4, Tammiku, Ahtme nr 2 ja teistest kaevandustest.

Kohtla jõe põhi on väga lõhelistes ja karstunud kivimites, täis kurisuid. Vee vool on selles jälgitav ainult suurvee ajal. Olen kaevanduste keskkonna valdkonnas töötanud pikka aega. Mäletan, et Sompa ja Kohtla kaevanduste töötamise ajal oli Kohtla vallas probleeme liigveega ja otsiti lahendusi vee juurdevoolu vähendamiseks.

Tänu kaevandusveele on Purtse jõgi muutunud puhtamaks, tagasi on tulnud isegi lõhelised. Purtse jõe vastuvõtuvõime on küllaltki suur. Praeguseks on peatunud vee väljavool Viru kaevandusest. Ka Aidu endiselt karjäärialalt voolab vähem vett välja Ojamaa jõkke, mis on Purtse lisajõgi. Uus-Kiviõli kaevanduse tööle hakates vee juurdevool jõkke taas suureneb.

Kaasaegsete kaevanduste rajamise loale eelnevad nii hüdrogeoloogiline prognoos kui ka põhjalik keskkonnamõjude hindamine, mille käigus antakse soovitused ja tingimused leevendusmeetmete rakendamiseks.

Nii Kohtla kui Purtse jõgi on nagu mosaiigi killud suurest pildist. Põlevkivi on kaevandatud Ida-Virumaal ligi 100 aastat ja kaevandamise tagajärjel on paljugi muutunud, sealhulgas põhjaveerežiim ja pinnaveekogude seisund. Samas on kaevandamise ja põlevkivitööstusega käsikäes arenenud siinne elukeskkond. Tööstuse kõrval haritakse siin endiselt põllumaad ja kasvatakse metsa.

Piirkonna arengule on olulised ka põlevkivitööstuse pärandist välja kasvanud ja edasi arendatud turismiobjektid – Kohtla kaevanduspark-muuseum, rajatav Aidu veespordikeskus ja Kiviõli seikluspark. Kohalikud inimesed reklaamivad Ida-Virumaad kui omapärase loodusega turismipiirkonda. Julgen öelda, et kaevandustegevus on tasakaalus piirkonna keskkonnakasutusega.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: