Juunis Eestit tabanud põua ajal kasvas järsult paljude majapidamiste veetarbimine, kui aiaomanikud asusid kastma oma kõrbevat muru. Eriti teravaks muutus probleem Viimsis, kus vallavalitsus pidi paluma elanikel veetarbimist vähendada.

Geoloogiateenistuse hüdroloog Andres Marandi märkis, et Eestis moodustab veetarbimine ainult 2,7 protsenti kogu taastuvast ehk sademetest tulenevast veevarust. See ei tähenda tema sõnul aga, et veeprobleeme ei võiks erinevas paigus ette tulla. Paljudes piirkondades tuleb joogivesi põhjaveest.

"Kuna Eesti ei ole üks suur järv, vaid vete voolamine toimub piiratud pinnavee valglates ja põhjaveekihtides, võib tekkida lokaalseid veepuuduse probleeme suure inimtihedusega või tööstustegevusega kohtades," ütles Marandi ERR-ile. Teisisõnu, kui ühes Eesti otsas on väike tarbimine ja suured veeressursid, siis ei aita see teisi kohti, kus on suur kasutus ja koormus.

Marandi sõnul moodustab otsene äravool pinnavee kaudu 45 protsenti sademetest. Maapinda imendub neist vaid kaheksa protsenti. Sellest 73 protsenti voolab tagasi pinnavette ja moodustab jõgede baasäravoolu. "Tänu baasäravoolule voolavad jõed ning vesi on järvedes ka kuival ajal ja talvel. Vaid kaheksa protsenti kogu imendunud põhjaveest toidab sügavamaid põhjaveekihte," lausus hüdroloog.

"Eesti põhjavee puhul tuleb eristada maapinnalähedast osa, kus põhjavesi toitub tänapäevastest sademetest ja sügavamat osa, kus esineb vanemat vett, millest märkimisväärne hulk pärineb jääaegadel Eesti ala katnud mandriliustike sulavetest. Neist esimene on niinimetatud aktiivse veevahetuse vöönd ning see ressurss on kõige tundlikum kliimamuutustele ja põuaste aastate esinemise suhtes," selgitas Marandi.

Sügavamal asuvat vett ei mõjuta tema sõnul tänapäevased ilmastikutingimused. Eelkõige mõjutab selle varusid põhjavee tarbimine, millel võib olla kliimamuutusega kaudne seos, näiteks suurem veevõtt põuasemal ajal.

Marandi toonitas, et kõige olulisemad põhjavee toitumise perioodid aastas on kevadine lumesula ja sügis-talvine periood, mil koguaurumine on väike, muldade välivee mahutavus on saavutanud oma piiri ja vesi saab suurel hulgal maapinda imenduda. "Seega on kliimamuutuse mõju hindamisel oluline mõista, kuidas mõjutavad põhjaveevarude taastumist näiteks soojemad talved, väiksem lumikate ja suurem vedelate sademete hulk talvisel perioodil," sõnas hüdroloog.

Suvede suurem põuasus võib teadlase hinnangul mõjutada aga põhjaveetasemete miinimumide sügavust. "Samas ei toimu suviti ka vähempõuastel aastatel olulist põhjavee toitumist. Seetõttu on talvised ja kevadised muudatused meie kliimas põhjaveeressursside seisukohalt palju olulisemad," ütles Marandi.

Soolane merevesi tungib peale

Vee probleemaladena võib Marandi sõnul Eestis välja tuua Viimsi, Ida-Virumaa, Lääne-Eesti rannikuala ning saared. "Viimsis kasutatakse sügavate kihtide vett, mis ei taastu tänapäevasest veeringest ja avanevad seejuures Soome lahe alla. Seetõttu tuleb seal hoida veetarbimist kontrolli all, et põhjavett ei kasutataks liiga palju," märkis Marandi.

Ta lisas, et sügavate põhjaveevarude tühjenemise korral hakkab merevesi voolama vabanenud põhjaveekihtidesse. "Seetõttu on Viimsi ka näide, kus meil on antud piirkonnas tegemist tegeliku veepuudusega," märkis hüdroloog.

Ka saartel ja Lääne-Eesti rannikul võib Marandi sõnul juhtuda, et suure veetarbimise tõttu alaneb põhjaveetase sedavõrd palju, et põhjavesi, mis varem voolas looduslikult mere poole, hakkab vastupidi voolama. Selle tulemusena võib jällegi soolane merevesi tungida põhjaveekihtidesse.

Mõnevõrra sarnane olukord on Ida-Virumaal. "Seal võib probleeme tekitada suur tööstuse osakaal ning kaevandused, mille tõttu on ülemiste veekihtide kvaliteet rikutud ja neid on kulukas kasutada. Seega on sügavamate põhjaveekihtide varud surve all, kuna ühte kohta on kogunenud palju kasutajaid," nentis Marandi.

Enamikes Eesti piirkondades on Marandi sõnul siiski piisavalt põhjavett ja otsese veepuuduse pärast muretsema ei pea. Mõnedel juhtudel võib aga tekkida mulje veepuudusest, isegi kui seda tegelikult pole.

"Näiteks võib probleemiks saada olemasolevate veevärkide tootlikus. Veevärkide torustikke projekteeritakse kindlate normide järgi. Pika põua ajal kasutavad aga inimesed tavapärasest märksa rohkem vett, mistõttu veevärgid ei suuda lihtsalt piisavalt vett kohale toimetada ja rõhk torustikes langeb," tõi hüdroloog välja.

Samuti võib väiksemates asulates põua ajal juhtuda, et suure veetarbimise tõttu jäävad kaevude pumbad kuivale. "Ka sellisel juhul ei pruugi veel tegemist olla veepuudusega, vaid tuleks üle vaadata puurkaevude seadistused ja pumpade sügavused puurkaevudes," märkis Marandi.

Veevarudega tuleb elamuarendustes senisest enam arvestada

Marandi sõnul tuleb veevarude probleemide ennetamiseks kõigepealt tõsta inimeste teadlikkust kliimamuutusest. "Sellele saab järgneda kohanemine ehk käitumise muutus, projekteerimisnormide muutus, põhjalikum veevarude arvestus ning veevarudega arvestamine planeeringutes ja arendustes," lausus teadlane.

"Kui Eesti rahvastik just järsult kasvama ei hakka, siis meie veevarud on eluks piisavad. Küll aga võib muutuva kliima tõttu suureneda meie veekasutus. Kastmisvett kulub rohkem, põllumajanduses läheb vaja rohkem niisutust jne. Seetõttu peame hindama ümber oma tegevusi, võib-olla arvutama ümber veehaarete veevarusid ja tõhustama veevärkide tööd," lisas Marandi.

Käesoleval aastal käivitus teadusprojekt, mille raames uuritakse Eesti kohanemisvõimet kliimamuutustega ja selle käigus tehakse ka ettepanekuid jätkusuutlikuks veemajandamiseks. Geoloogiateenistus alustas projekti raames mitmeaastast uuringut koostöös Tallinna Ülikooli teadlastega, keskkonnaagentuuri hüdroloogidega ja keskkonnaministeeriumiga, et kaardistada Eesti pinnaveekogude ja põhjaveekihtide kliimatundlikust.

"Kuna veeringe on üsna keeruline süsteem, püüame projekti raames näidisvalglates hinnata kliimamuutuse mõju veeressursile ja veekasutusele. Loodetavasti tekib projekti lõpuks parem arusaam sellest, kuidas kliimamuutused meie põhjaveevarusid ja nende taastumist mõjutavad," võttis Marandi kokku.