Inimkond vinnab põhjavett sedavõrd ahnelt, et Maa põhjaveevarud ei jaotu enam maapõues nii ühtlaselt kui varem. Aastatel 1993–2010 kadus maapõuest umbkaudu kaks triljonit tonni põhjavett. See omakorda jättis jälje põhjapooluse loomulikule triivimisele. Teadlased arvutasid välja, et täpsemalt nihkub põhjapoolus igal aastal 4,36 sentimeetri jagu, vahendab Nature News.

Võnkuv Maa

Üldjuhul pöörlevad kõik taevakehad ümber mingi püsiva telje. Teljed võivad aga pisut nihkuda, kui planeedi sees ja pinnal massijaotus piisavalt palju muutub. Nõnda muudab Seouli Riikliku ülikooli geofüüsiku Ki-Weon Seo sõnul ka iga maamuna pinnal liikuv mass Maa pöörlemistelge.

Astronoomid täheldavad Maa teljemuutusi kvasarite abil. Kaugete galaktikate eredad tuumad kujutavad endast pea muutumatuid orientiire pidepunktidest. Maa peamine teljemuutus on hooajaline: selle vallandab atmosfäärimasside liikumine, kui ilm ja aastaaeg muutuvad. Selle efekti mõjul võbelevad Maa geograafilised poolused igal aastal kuni mitme meetri jagu. 

Kui veemasside juures miski muutub, võib see Maa telje kaldenurgas põhjustada muutusi, mis on küll pisemad, ent ikkagi mõõdetavad. Viimase ajani arvasid teadlased, et veemasside liikumisest tingitud mõjud tulevad peamiselt liustike ja jäämütside sulamisest.

Nüüd püüdsid Seo ja kolleegid mudeldada Maal leiduva vee paiknemist. Nad soovisid seeläbi mõista, kui palju on Maa telg juba nihkunud. Tulemusi nähes ei suutnud nad saadud andmeid aga lõpuni ära seletada. Seo sõnul ei aidanud seegi, kui mudelisse lisati pinnaveevarude muutuste mõju. Sestap oletaski Seo, et ilmselt mõjutab üldpilti ka põhjavesi.

Põhjaveevarude ammendumist on täheldatud ka varasemates gravitatsiooniuuringutes. Selle taga on paljuski niisutussüsteemid eeskätt Loode-Indias ja Põhja-Ameerika lääneosas. Uuringud osutavad, et põhjavee ammutamine liigutas maapõuest ookeanidesse piisaval hulgal vett, et maailmamere veetase tõusis aastatel 1993–2010 6,24 millimeetrit.

Kui uue uuringu autorid needki muutused oma mudelisse sisse arvasid, näitasid arvutused, et ka muutuste mõju Maa pöörlemisteljele peab olema märkimisväärne. Mudel ennustas, et ainuüksi põhjavee asukohavahetus nihutab omakorda põhjapoolust igal aastal 4,36 sentimeetri jagu Novaja Zemlja saarestikule lähemale.

Uurimus avaldati ajakirjas Geophysical Research Letters.