Kastmisnippe guugeldav inimene võib Marjapuu sõnul kohata nõu kasta hommikul vara ja õhtul hilja. "Võib-olla ei tasuks seda nii sõna-sõnalt võtta. Kui ikka kastmisaeg on käes, siis lähed ja kastad," märkis ta saates "Terevisioon". Teisisõnu võiks taimi kasta vähemalt korra hommikul ja korra õhtul, kuid siis, kui tekib vaba hetk.

Eriti peavad taimedel silma peal hoidma tomati- ja kurgikasvatajad. "Tomatitaimede puhul tasub veel jälgida, et lehtedele väga vett ei satuks ja vesi jääks rohkem mulla peale. Samas kurgitaimedele vastupidi meeldib kastmine, kus lehed saaksid ka märjaks," võrdles ta. Kurke on tema sõnul eriti hea kasta vett peenelt pihustava otsikuga kastekannuga: siis saab ka õhk taime ümber kurgile meelepäraselt niiskeks.

Mistahes taimi kastes tasub Marjapuu sõnul lähtuda üldkasutatavast valemist: "Kui ühele ruutmeetrile panna kümme liitrit vett, peaks see märjaks tegema kümme sentimeetrit mullapinda." Samas tõdes aednik, et seda on väga vähe. "Kui hommikul kiiruga näiteks enne minekut see ära teha, siis õhtul nõuab see muld juba 20 liitrit vett. Eriti praeguste kuumadega," osutas ta.

Kui aga taime kasta liiga pinnapealselt ja märjaks saavad ainult 3–5 pindmist sentimeetrit, hakkavad taime juured kasvama nii-öelda tagurpidi ehk üles, niiskema pinnase poole. Marjapuu sõnul ei tee see taimele head. "Kui aga jätad üldse kastmata, siis taim ei tea, mida teha ja kuivabki ära," märkis ta.

Kes planeerib hästi, kastab vähem

Ampleid ja rõdukaste kasutav rohenäpp võiks Tiina Marjapuu sõnul juba aeda planeerides mõelda vermikuliidi või hüdrogeeli peale. "Kui segada neid mulda, siis rõdukastides peavad taimed kauem vastu. See aga ei tähenda, et neid ei pea kastma," ütles ta.

Kui ampel on aga juba juuri täis, pole sinna enam mõtet mullale hüdrogeeli peale puistata. Üks võimalus on istutada ampli sisu suuremasse potti ja seal uude mulda hüdrogeeli sisse segada. Kui ampel on juba jäänud kastmata, võiks selle aedniku sõnul uputada vett täis vanni: "Kui sealt enam õhumullikesi ei tule, on taim ilmselt saanud mulla sisse kõik vee. Siis tõstad ta jälle välja."

Internetist võib leida ka erinevaid kastmisnippe, kus soovitatakse asetada saapapaela üks ots vett täis ämbrisse ja teine lillepotti. Marjapuu sõnul võib seda trikki proovida mistahes vettimava kangaribaga. "See on kapillaarsuse teema, nagu ka mullal endal: kui kastad näiteks ainult ümber taime ja ülejäänud muld on kuiv, siis see ülejäänud kuiv muld tõmbab vee ära," kirjeldas ta.

Mulla veejuhtivust saavad hästi ära kasutada ka aednikud, kes ei tihka keset päeva palavasse kasvuhoonesse askeldama minna. Neil tarvitseb panna tomatite kasvuhoonesse tagurpidi mulda suured vett täis pudelid. "See on väga abiks. Vanemad prouad, nagu ka mina, ei peagi minema 35-kraadise kuumaga kasvuhoonesse," seletas ta. Nii langeb ära ka oht, et rohenäpul hakkab kuumast pea ringi käima ja ta vajab lõpuks arstiabi.

Laias plaanis peaks aiapidaja Marjapuu sõnul arvestama muutuva kliimaga. Valingute ja põudade vaheldumisele soovitab ta mõelda juba aeda planeerides: "Võiks suuta oma aeda pidada sellisena, et sul on niiskeid kohti. Või oled siis juba ehituslikult planeerinudki sinna vihmavee kogumise kohad."

Olgu ilm kui põuane tahes, on muru kastmine joogiveega tema sõnul kurjast. "Joogivesi, eriti põhjavesi, on ikkagi looduslik ressurss ja selle raiskamise peale peaks mõtlema tõsisemalt," ütles ta. Pigem võiks aiapidaja läbi mõelda, kas tema aias peaks ikka olema nii palju murupinda või pigem muid lahendusi, näiteks lilleniite või liivakaste.