Iga koeraomanik saab oma karvase sõbra magnetmeelt testida. Selleks läheb tarvis vaid kompassi ja kilekotti. Neljajalgne kaaslane tuleb viia jalutama ja oodata, kuni ta asub end kergendama, et saaks kompassi abil kindlaks teha, ega koer juhtumisi end toimetamise hetkeks põhja-lõuna suunas seisma või kükitama ei säti. Tšehhi teadlased nimelt väidavad, et suuremal hulgal juhtudest peaks ta justnimelt seda tegema. Seejärel tuleb mängu kilekott – teadagi milleks.

Burda ja Benediktova soovisid teada, kas koerad suudavad lisaks enese positsioneerimisele ka navigeerida, ehk leida Maa magnetvälja kasutades otseteid punktist A punkti B.

Appi tulid videokaamerad ja GPS-seadmed ning abivalmis koeraomanikud, kes olid nõus minema metsa ja laskma oma uudishimulikud penid vabalt nuuskima.

Kui koer oli omanikust kaugenenud, peitis omanik end niimoodi ära, et teda poleks näha ega kuulda. Metsatukk, kus eksperiment toimus, pidi olema koera jaoks võõras.

Koerte keskmise uitamise pikkus omanikust eemale ja tagasi oli pisut üle ühe kilomeetri. Kokku salvestati 223 säärast uitamist. Enamasti tegid koerad oma teekonna kaugeimas punktis lühikese pausi, et joosta paarikümne meetri ulatuses põhja-lõuna suunal edasi tagasi enne omaniku poole tagasi pöördumist.

Nendel 170 juhul, kui koerad põhja-lõuna suunalise lisateekonna ette võtsid, oli nende tagasitee omaniku juurde lühem, kui puhkudel, mil nad niisama otsa ringi pöörasid.

Burda sõnul võib see edasi-tagasi jooks olla vajalik, et saada aru, milline oleks kõige otsem tee tagasi oma majaka, ehk omaniku poole, kuna see ei pruugi sugugi olla tee, mida mööda sai tollest kaugenetud.

Loe lähemalt ajakirjast eLife.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.