Inimesed ja koerad on koos elanud juba sajandeid, aga koera kodustamise lugu varjutab saladuseloor. Nüüd järjestas rahvusvaheline teadlasrühm nii muistsete koerte kui ka nendega samal ajal elanud inimeste DNA, et mõista kahe liigi kooselu kujunemislugu, vahendab ScienceAlert.

Uurijate sõnul sai tänapäevane koeratõugude paljusus alguse juba viimase jääaja lõpus. Francis Cricki instituudi geneetiku Anders Bergströmi sõnul oli 4000–5000 aasta tagune Euroopa omas ajas koeratõugude poolest kirev maailmanurk. Kõikvõimalikud tänapäeva koeratõud pärinevad aga vaid mõnest erinevast muistse koera variatsioonist.

Kodukoerad (Canis familiaris) pärinevad samast hundist eellasest nagu tänapäevased hundidki (Canis lupus). Teadlased pole päris ühel meelel, millal täpselt eellane hundiks ja koeraks jagunes.

Osade uurijate vastuolulise tõlgenduse järgi püüdis inimene koera kodustada juba üle 100 000 aasta tagasi. Üldiselt lähtutakse aga seisukohast, et koera hakati kodustama 40 000 – 20 000 aasta eest. Välistada ei saa ka võimalust, et hundid kodustasid end pisitasa ise, kui harjusid ära inimasustuse lähedusega.

Pelgalt muistiseid uurides koera kodustamisloosse selgust tuua ei saa, sest varajased koeraluud ei erine kuigivõrd sama perioodi hundiluudest. Samas kõnelevad koeraluud inimese ja koera ühisest ajaloost.

Igas maailmanurgas oma tõug

Rahvusvaheline uurimisrühm reastas säilmete põhjal 27 koera DNA ning vaatas ka viit varem järjestatud genoomi. Loomasäilmetel oli vanust 100 – 10 900 aastat ning need pärinesid nii Siberist, Euroopast kui ka Lähis-Idast. Järjestatud genoome kõrvutati tänapäevaste koerte geenimaterjaliga.

Võrdlusest tuli välja, et 11 000 aasta eest oli maamunal vähemalt viit erinevat tõutüüpi koeri. Muistsed tõusugupuud said nimeks neoliitikumi-Levanti, mesoliitikumi-Karjala, mesoliitikumi-Baikali, Vana-Ameerika ja Uus-Guinea laulukoer. Teadlasedjäreldasid, et koer oli kodustatud tollest ajast tunduvalt varem. Samuti leidsid nad viie muistse tõu jälgi ka tänapäeva koertest.

Näiteks tänapäeva Tiibeti mastiffides on segunenud pronksiaja stepi ja Uus-Guinea laulukoera geenid. Chihuahuades ja Xoloitzcuintlites on jälgi aga Vana-Ameerika tõust, basenjid näivad põlvenevat neoliitikumi-Levanti koerast ning Uus-Guinea laulukoeri kohtab vabas looduses tänapäevalgi.

Teadlaste sõnul on huvitav seegi, et koerad ei arenenud kunagi tagasi hundisarnasemaks. Ehkki hundid ja koerad said ka kaheks liigiks jagunemise järel ühiseid järglasi, kandusid geenid edasi vaid koertelt huntidele, mitte vastupidi. Hundi ja koera hübriide kohtab ka tänapäeval, ent need loomad on inimesega koos elamiseks liiga metsikud.

Mõistmaks paremini koerte ja inimeste omavahelise suhte ajalugu, võrdles uurimisrühm 32 koeragenoomi ka 17 inimese genoomiga. Uuritud inimesed elasid koertega samal ajal ja samas kohas.

Selgus, et inimeste ja koerte DNAs tekkisid koos elades samad muutused. Need peegeldavad uurijate sõnul elustiilimuutusi, näiteks ühest piirkonnast teise kolimist. Eeldus, et inimesed võtsid oma lemmikud kaasa, seletaks uurijate sõnul ära, miks Kesk-Aasiast pärit koerad ja inimesed jõudsid Euroopasse samal ajal.

Ometi ei muutunud inimeste ja koerte geenid alati ühtmoodi: näiteks muutusid vahel ainult inimesed. Uurijad oletavad, et sellisel juhul liikusid koerad ühe inimrühma juurest teise juurde. Nendega võidi ka kaubelda. Geenierinevuste täpsed põhjused peavad selguma aga mahukamates tulevastes uuringutes.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Science.