Kujutlegem Megiddo linnaturgu Levandis ehk Vahemere idarannikul 3700 aasta eest. Kaupmehed ei äritsenud seal pelgalt kohaliku kauba nagu nisu, hirsi või datlitega, vaid pakkusid karahvinides seesamiõli ja kaussides üht uut erekollast vürtsi. Just nii kujutlevad pronksiaegset turgu Vahemere ääres Müncheni Ludwig-Maximiliani Ülikooli (LMU) arheoloog Philipp Stockhammer ja kolleegid.

Rahvusvaheline teadlasrühm analüüsis toidujääke Levandi pronksi- ja rauaaegsete elanike hambakivis ja avastas, et toona söödi Vahemere ääres juba kurkumit, banaane ja isegi soja. See tähendab Stockhammeri sõnul, et eksootilised vürtsid, puuviljad ja õlid jõudsid Aasiast Vahemere äärde mitu sajandit või isegi aastatuhande jagu seni arvatust varem ehk juba pronksiajal.

Esiteks on arheoloogi sõnul tegu varaseima otsese tõendiga, et kurkumit, banaane ja soja jõudis Lõuna- ja Ida-Aasiast kaugemale. Teiseks tõestab leid otseselt sedagi, et rahvusvaheline toidukaubandus õilmitses Aasias juba teisel aastatuhandel e.m.a. Oletatavasti kulges kaubatee Lõuna-Aasia ja Levandi vahel läbi Mesopotaamia või Egiptuse.

Paleoproteoomika võidukäik

Ehkki hilisemast ajast leidub kahe piirkonna kaubavahetuse kohta kirjalikke allikaid hulganisti, valmistas lapsekingades üleilmastumise alguse uurimine teadlastele seni peavalu. 

Töö tarbeks analüüsisid Philipp Stockhammer ja kolleegid 16 luustikku, mis tulid päevavalgele tänapäeva Iisraelis asuvatest Megiddo ja Tel Erani leiukohtadest. Lõuna-Levandis asunud piirkond oli pronksiajal oluline ühenduslüli Vahemere, Aasia ja Egiptuse vahel. Täpsemalt huvitas teadlasrühma pronksiaegsete levantiinide toidulaud. Selle uurimiseks analüüsisid nad luustike hammastes leiduvaid toidujäänuseid, sealhulgas hambakivisse talletunud muistseid valke ja imetillukesi taimefossiile.

Inimese suu on tulvil kolooniaid moodustavaid baktereid. Suus leiduvate kaltsiumisoolade mõjul muutub nende toimel tekkiv hambakatt hambakiviks. Kattu võivad selle käigus jääda tillukesed toidukübemed. Tänapäeva teadlaste käsutuses olev tehnika võimaldab  uurida hambakivi koostist ka aastatuhandeid hiljem. Sel moel  vaatasidki uurijad läbi 16 muistse levantiini hambad.  

Lähis-Ida elanike hambakivi pole paleoprotoomika abil varem uuritud. Arvestades, et muistsest toitumisest leiab muidu jälgi vähe, loodavad uurijad paeloproteoomikast edaspidi üha suuremat abi mineviku mõistmisel.

LMU biokeemik Ashely Scotti sõnul selgus uuringu käigus, et kõige paremini näisid hambakivis säiluvat allergiatega seonduvad valgud. Tõenäoliselt lagunevad need suhteliselt aeglaselt ka kõrgematel temperatuuridel. Näiteks määrasid uurijad nisu kui toiduaine kindlaks just nisugluteeni valkude järgi. Nisu kuulumine levantiinide toidulauale sai kinnitust fütoliitide ehk taime mikrofossiilide abil. Fütoliitide järgi kinnitati, et kohalikud sõid ka kohalikke põllukultuure nagu hirssi ja datleid. 

Paraku ei jäänud kõigist söödud taimedest järgi fütoliites, mistõttu tõestati mõnede toiduainete söömist ikkagi ainult valkude põhjal. Näiteks seesamile viitasid nii Megiddo kui ka Tel Erani elanike hambakivi valgud. Stockhammeri sõnul tähendab see, et seesam oli 4000 aasta eest Levandi toidulaual juba tavaline toiduaine.

Uurijates tekitas elevust veel kolm valguleidu. Ühe inimese hambakivist leiti jälgi nii kurkumist kui ka sojast, teine inimene oli söönud banaane. Kõik kolm toiduainet jõudsid Vahemere äärde arvatavasti Lõuna-Aasia kaudu. Banaan kodustati Kagu-Aasias juba 7000 aasta eest ning jõudis Lääne-Aafrikasse 3000 aasta eest, kuid vahepealsete aastatuhandete kohta nappis seni infot.

Siiski ei saa arheoloogi sõnul välistada võimalust, et üks uuritud inimestest veetis osa oma elust Lõuna-Aasias ja sõi sealseid toite ainult kohapeal. Ehkki pronksiaegse kaubanduse maht pole veel selge, leidub tõendeid, et kaubeldi igal juhul. Näiteks maeti vaarao Ramses II aastal 1213 e.m.a koos talle ninna pistetud Indiast pärit piprateradega.

Artikkel ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.