"Varem pole kätte saadud nii selget pilti maapõue sisse sukeldunud laamast nii suurelt sügavuselt," kommenteerib avastust Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemlektor Heidi Soosalu. "Saadi ka palju teavet, mille abil selgitada maapõue protsesse ja kivimikoostist ning vulkanismi Hiinas."

Leitud kivine laamatükk ääristas omal ajal Vaikse ookeani põhja ja oli osa ookeanilisest litosfäärist ehk Maa tahkest kivimkestast, vahendab ScienceAlert.

Kõiki litosfääri tükke pole alati planeedi pinnalt vaadates näha. Maa koorik koosneb mitmetest aeglaselt triivivatest hiiglaslikest kiviplokkidest ehk laamadest. Soosalu sõnul leidub lihtsustatult öeldes kaht sorti laamasid: mandrilisi ja ookeanilisi. Mandrilaamad on vanad, paksud ja koosnevad erinevatest kivimitest, ookeanilaamad on aga noored, õhukesed ja üksluisema koostisega, ent raskemad.

Laamad võivad triivimise käigus üksteisega põrkuda. "Kui "ookean" ja "manner" kokku põrkavad, nagu käesoleva uuringu asukohas, on raskem ookeaniline laam sunnitud sukelduma ja painduma mandrilise alla. See ongi subduktsioon," seletab Soosalu.

Nüüd leidsid Hiina ja USA teadlased, et Hiina kirdeosas aset leidnud kahe laama kokkupõrge kulges palju sügavamal maapõues, kui senised teadaolevad kokkupõrked. Siiani olid täheldanud teadlased sukelduvaid laamu kõige enam umbes 200 kilomeetri sügavusel. 

Nüüd oli uurijate käsutuses enam kui 300 seismilisest jaamast koosnev võrgustik. Selle abil said teadlased tomograafia meetodil aimu, mis toimus kokkupõrke ajal sügavamates kivimikihtides. "Maavärinate signaale kasutades tehti maapõue "läbivalgustus" ning saadi kätte pilt selle siseehitusest. Sarnaselt teevad arstid inimestele näiteks aju-uuringuid," kirjeldab Soosalu.

Uurijad nägid nüüd, kuidas kunagi Vaikse ookeani all asunud laama surutakse Maa vahevöö keskel asuvasse siirdevööndisse. Üla- ja süvavahevöö vahele jääv siirdevöönd asub maakoorest umbes 410­–660 kilomeetri sügavusel maapõues.

Piirkonda seismiliste jaamadega jälgides tabasid teadlased kaks piiriala, kus muutus maakoores seismiliste lainete kiirus. Leitud anomaaliaid sai tõlgendada laamatüki pealmise ja alumise küljena.

Lähemal uurimisel selgus, et ühel juhul sai seostada muutust seismiliste lainete levimiskiiruses sukeldunud laama Moho piirpinna ehk maakoort Maa vahevööst eraldava piiriga. Sügavamal maapõues oli selle taga  ilmselt laamatüki all paikneva astenosfääri osaline sulamine, mida mõjutas ookeanilise maakoore kõrge veesisaldus.

Heidi Soosalu sõnul tähendab Vaikse ookeani laama sukeldumine Euraasia mandrilise laama alla seda, et tekib hõõrdumine. Samuti tekivad nii suured pinged nii laama ülemise kui ka alumise pinna juures. "Need on alad, kus võiks suuremaid maavärinaid oodata," märgib ta. "Tomograafilises uuringus joonestusid need alad välja tänu sellele, et seal esinevad aine omadustes järsud erinevused."

Ehkki sukeldumine on vaadeldav Hiinas, paikneb sukeldumiskoht ise veel kaugemal idas. Näiteks Jaapani saarte all asub Vaikse ookeani laam juba 100 kilomeetri sügavusel. Laam sukeldub ligikaudu 25-kraadise nurga all.

Uue seirevõrgustiku abil saavad teadlased parema ülevaate, mis juhtub sukeldunud laamaga, kui see jõuab vahevöö siirdevööndisse. Nii saab näha, kui palju laam sukeldumise käigus moondub ja kui palju vett kantakse planeedi sügavamatesse kihtidesse.

Eesti olukord on Hiinaga võrreldes pigem rahulik. Soosalu sõnul asub Eesti Euraasia laama sees, vana rahuliku aluskorra peal. "Meile kõige lähemad laamade äärealad on Atlandi ookeani keskosas, kus toimub eemaldumine, ning Vahemerel, kus leiab aset kokkupõrge," ütleb ta.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Nature Geoscience.