USA ja Euroopa kaugenevad teineteisest, füüsiliselt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Laamad. Autor/allikas: USGS/Siim/Wikimedia Commons

Maa sisemusest kerkib järjest ülespoole kuuma magmat, mis maakoore alla jõudes Ameerikaid Euroopast ja Aafrikast eemale lükkab, selgub Briti teadlaste uuringust. Keskmiselt eemalduvad Põhja- ja Lõuna-Ameerika alused laamad Euroopa ja Aafrika omadest igal aastal seetõttu nelja sentimeetri võrra.

Märtsis 2016. aastal sukeldas Briti uurimisrühm Aafrika läänetipu lähistel Atlandi ookeani põhja 39 seismomeetrit. Uurijad tahtsid sel moel registreerida lähemaid ja kaugemaid maavärinaid. Aasta hiljem said nad jälile põhjusele, miks mandrid üksteisest eemalduvad. Kui varem pandi triivimine mõlemalt poolt tõmbavate subduktsioonialade ehk mandrite sukeldumiste süüks, siis tegelikult võib võti peituda  hoopis Atlandi ookeani keskel pinnale kerkivates sulakivimites, vahendab Gizmodo.

Southamptoni Ülikooli ja Oxfordi Ülikooli uurimisrühm asetas sondid piki paralleelseid jooni, mis ulatusid 965 kilomeetri ulatuses üle Atlandi ookeani poolitava merealuse mäeaheliku. Kogutud andmestik pärines kuni 643 kilomeetri sügavuselt maapõuest. 

Southamptoni Ülikooli seismoloogi Kate Rycherti sõnul oli ülemise ja alumise vahevöö vahele jääv üleminekuala oodatust õhem. See viitab, et alumise vahevöö aine tõuseb ülespoole. Sealjuures on kerkiv magma ebaharilikult kuum ja Rycherti sõnul ookeanialustel mäeahelikel seda tavaliselt ei juhtu.

Seismoloog lisas, et enamasti seostatakse sääraseid alavahevöö aine kerkeid Hawaii saarestiku või Islandiga. Mõlemad neist on vulkaanilised saared, kus esineb aeg-ajalt ka purskeid. Seevastu Kesk-Atlandi mäestikus kerkib aine maakoore all alumisest vahevööst ülemisse, ilma purseteta maapinnal. Sealse aine järsk kerkimine viitab uurijate sõnul, et  konvektsioon (soojuse ülekanne  – toim) Maa vahevöös võib mängida selle peal laiuvate laamade liikumises võtmerolli.

Töörühm tahtis algselt paremini mõista Kesk-Atlandi seljandiku laamade piire ja tihedust. Ookeanipõhja viidud seismomeetrite ja magnetokaloriliste mõõteriistadega loodeti laamad lihtsalt kaardistada. Rycherti sõnul eeldasid uurijad, et vahevöö üleminekuala on avastuste mõttes väga igav.

Nimelt teatakse üldiselt, et Kesk-Atlandi mäestiku sugused kohad on laamtektoonika mõttes üsna vaiksed. Laamade tõeline geopoliitiline tulevärk käib hoopis subduktsioonialadel, kus kaks laama põrkuvad, misjärel üks surub teise allapoole vahevöösse. Sukeldumise tulemusel hiilivadki mandrid üksteisest märkamatult eemale. 

Vaikse ookeani all liiguvad laamad kiiremini. Seetõttu kutsutakse piirkonda Tuleringiks, ookeanit ümbritsevad paljud vulkaanid ja piirkond on seismiliselt aktiivne. Sama ei saa öelda Atlandi ookeani aluste laamade vaikse kulgemise kohta, mis eemalduvad üksteisest aastas umbes nelja sentimeetri võrra.

Uuringu kaasautori Southamptoni Ülikooli seismoloogi Nick Harmoni sõnul on uuring laamtektoonika seisukohast põnev. Tulemused viitavad, et laamu kergitab ülespoole ja surub üksteisest eemale konvektsioonivool. 

Toimuva paremaks mõistmiseks võib lugeja endale ette kujutada pitsatainast. On suur vahe, kas taignapallist pitsapõhja vormimiseks tõmmatakse taigna servi eemale või surutakse keskosa üles. Vahe on eriti oluline, kui arvestada, et see toimub planetaarsel skaalal , mitte pelgalt köögis.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: