Meie koduplaneedi pind jaguneb suuremateks ja väiksemateks tükkideks ehk laamadeks, mis liiguvad üksteise suhtes pidevalt, ehkki väga aeglaselt. Laamade liikumine võib vallandada maavärinaid ja kergitada üles uusi mäestikke.

Praeguse arusaama järgi oli Maa sisemus algul laamade liikumise jaoks liiga kuum. Kuid Craig O'Neill Austraaliast Macquarie ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Geoscience, et laamtektoonika, nagu teadlased laamade liikumist isekeskis nimetavad, sai alguse siiski pool miljardit aastat varem, kui seni arvatud.

Sellisele järeldusele jõudsid nad, kui pöörasid pilgu maapinna asemel taevasse. Või tegelikult ja vähem romantiliselt, arvutiekraanile. O'Neill ja kaaslased mudeldasid arvutiga, mis juhtuks, kui Maa peale kukuks palju eri suurusi asteroide.

Mudel näitas, et ka üksainus asteroidilöök võib tekitada niinimetatud subduktsioonivööndi, kus üks maakoorelaam hakkab servapidi liikuma teise laama alla. Selline vöönd võib aktiivne püsida kümme miljonit aastat, mis geoloogilises mõttes ei ole tingimata väga pikk aeg, aga Päikesesüsteemi algaegadel sai maakera asteroiditabamusi üsna tihti.

Laamaliikumise ajaloo võib seega jagada kahte järku: algul tekitasid asteroidid ajutisi subduktsioone, aga umbes kolm miljardit aastat tagasi oli Maa sisemus piisavalt jahtunud, et üleilmne laamtektoonika sai täies ulatuses käima minna.