Polaarjää sulamine ajab maakoore liikvele
Nii nagu Eesti ala on pärast jääaega aeglaselt kerkinud, sest jää raskus on ta pealt ära läinud, nii kerkivad praegu aeglaselt mõnedki maailma piirkonnad natuke teiselgi põhjusel – seetõttu, et üleilmse kliimasoojenemise toimel on polaarjääd vähemaks sulanud.
On teada, et Gröönimaa jääkatte senise sulamise tulemusel on maapind kerkinud enam kui tuhande kilomeetri kauguselgi.
Nüüd on Ameerika teadlased eesotsas Sophie Coulsoniga Massachusettsist Cambridge'ist Harvardi Ülikoolist aga teinud teadustöö, milles kirjeldavad, kuidas on polaarjää sulamise toimel maa liikunud mitte vertikaal-, vaid horisontaalsuunas.
Selgub nimelt, et maakoore geoloogilise ehituse keerukuse tõttu mõjuvad maapõue eri osiste vahel jõud, mis lükkavad maad ka külgsuunas liikvele.
Coulson ja kolleegid uurisid Maa gravitatsioonivälja lokaalseid iseärasusi mõõtnud satelliidipaari GRACE kogutud andmete põhjal, kuidas Gröönimaa jääkate on muutunud.
Arvutusmudeli põhjal rehkendasid nad välja, kuidas peaks maakoor olema nende muutuste toimel eri paigus liikunud.
Nüüd kirjutavad nad ajakirjas Geophysical Research Letters, et ajavahemikus 2003 kuni 2018 on näiteks Põhja-Norras maa liikunud keskmiselt 0,2 millimeetrit aastas, Põhja-Kanadas aga 0,3 millimeetrit aastas.
Euroopa ja Ameerika Ühendriikide lõunapoolsematel aladel on liikumine väiksem, tüüpiliselt umbes 0,05 millimeetrit aastas.
Eesti liikumine jääb siis nende äärmuste vahepeale. Teadlaste koostatud kaardilt võime välja lugeda, et meie liikumise suund on edelast kirdesse.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
Toimetaja: Johannes Voltri
