Paul Byrne Põhja-Carolina Osariigiülikoolist ja ta kolleegid uurisid tähelepanelikult radarpilte, mille on teinud 90-ndate aastate algupoolel Veenuse ümber tiirelnud NASA kosmosesond Magellan.

Nad aimasid seal hoomavat märke, et Veenuse maakoore tükid on geoloogilises mõttes veel üsna hiljaaegu üksteise suhtes nihkunud, kohati ka pöörelnud.

Tegemist ei ole küll päris seesuguse laamtektoonikaga, mida tunneme maakeral, kus suured laamad kohati ka üksteise ääre alla tungivad, teisest äärest aga taas sügavamat päritolu materjali arvel kasvavad.

Byrne ja kaasautorid võrdlevad nähtust Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes pigem rüsijää liikumisega järvepinnal.

Avastus väärib tähelepanu, sest Veenuse maakoort on seni peetud ühtseks liikumatuks kivist koorikuks, nii nagu see on ka näiteks Marsil või Kuul.

Byrne ja kolleegid modelleerisid Veenuse koore liikumisi ja nende võimalikke põhjuseid ka arvutil. Mudel osutas, et vedelama aine liikumised planeedi sisemuses võivad täheldatud nähtust ajendada küll.

Nii ameeriklaste kosmoseamet NASA kui ka eurooplaste agentuur ESA kavatsevad lähematel aastatel saata Veenust uurima uusi sonde. Seetõttu on lootust saada ka planeedi pinnast veelgi üksikasjalikumat pilti, kui Magellan pakkuda suutis.

Küllap saab siis ka paremini selgeks, kui hästi on Byrne ja kolleegid oma tektoonilise rüsijää teooriaga tõde tabanud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25