Septembris tekitas teadusmaailmas elevust teade, et Veenusel võib leiduda elu. Täpsemalt selgus, et Veenuse atmosfääris võib leiduda fosfaani-nimelist mürgist gaasi. Osa teadlasi tõmbas fosfaani ja elu vahele kärmelt võrdusmärgi, sest Maal tekib see ainult mikroobide elutegevuse tulemusel. Nii oletavad nad, et ka Veenuse pilvedes hõljuvad mikroskoopilised veenuslased.

Suurele õhinale järgnes kiiresti kahtlustetulv. Kriitika valguses analüüsis uurimisrühm vaatlusandmeid uuesti. Uuringu põhiautor Jane Greaves kinnitas kordusanalüüsi põhjal Ameerika geofüüsikaliidu sügiskohtumisel, et Veenusel tõepoolest leidub fosfaani.

Kaks teleskoopi kolmest võimatust

Kuidas astrobioloogid üldse maavälist elu otsivad? Üks võimalus on püüda mõnelt kaugelt planeedilt laiali hajunud valgust ja otsida sealt elusaine jälgi. Elule võivad viidata molekulid, mis on Maal bioloogilist päritolu.

Üks selliseid molekule on ka kõnealune fosfaan (PH3). Maall eritavad fosfaani bakterid, kes elavad hapnikuvaestes keskkondades, näiteks soodes, kanalisatsioonis ja inimese soolestikus. Teadlased oletasid kaua, et Veenuse pilvede keskkond võib olla sarnane: anaeroobsed eluvormid saavad seal vett ja päikesevalgust, kuid ei puutu kokku planeedi pinnaga, mille temperatuur küündib 470 °C-ni . 

Kauaaegse oletuse pinnalt asusid Greaves ja kolleegid 2017. aastal Maxwelli teleskoobiga Veenuse fosfaani otsima. Selgus, et fosfaani leidub Veenuse atmosfääris tihedamalt kui näiteks Maa atmosfääris. Uurimisrühm mõõtis Veenuse fosfaani sisaldust ka täpsema ALMA teleskoobiga ja sai sama tulemuse. Greavesi sõnul oleks ideaalis olnud hea mõõta aine sisaldust veel kolmandagi teleskoobiga, kuid sedavõrd täpseid teleskoope pole paraku veel ehitatud.

Kuidas tõlgendada signaali?

Nii avaldas uurimisrühm oma kahe teleskoobiga saadud tulemused ja tekitas seetõttu tulise vaidluse. Eeskätt vaieldakse vaatlusandmete tõlgendamise üle. Nimelt mõõdeti ALMA teleskoobiga fosfaani neeldumisjoon äärmiselt muutlikult taustalt. Sestap pidid teadlased taustamürast signaali lahutamiseks kasutama keerukat analüüsi, mis suurendas vigade tegemise ohtu.  

Greavesi andmeid analüüsis omal käel ka Geronimo Villanueva NASA Goddardi kosmoselennukeskusest koos kolleegidega. Nad seadistasid teleskoobi pisut teisiti ega leidnud niimoodi fosfaanist mingit jälge. Villanueva sõnul on Greavesi andmetel väga kõrge signaali-müra-suhe ehk muutlikult taustalt selgete spektrijoonte tuvastamine kompab praeguste teleskoopide võimete piire.

Villanueva ja mõned teisedki oletavad, et leitud signaal tuleb hoopis vääveldioksiidist (SO2), mis paistab läbi teleskoobisilma üsna samasugusena kui fosfaan. Vääveldioksiidi on Veenuse atmosfäärist leitud rohkelt varemgi. Villanueva analüüs näitab, et kui varem määratud vääveldioksiidi hulk oleks Veenuse atmosfääris tegelikult poole väiksem, muutuks ka Greaves'i leitud signaal sedapalju kahvatumaks, et ei viitaks ei enam kindlalt fosfaani olemasolule.

Villanueva sõnul on SO2 usutav alternatiiv. Seda toetavad ka NASA ja Euroopa kosmoseagentuuri mõnede teiste töörühmade tulemused.

Pariisi LESIA observatooriumi teaduri Therese Encrenazi sõnul on fosfaani-teooria kinnitamiseks vaja mürgist gaasi kindlasti veel üks kord leida. Koos kolleegidega analüüsis ta uuesti TEXESi spektrograafiga tehtud mõõtmiste põhjal, palju leidub Veenuse atmosfääris vääveldioksiidi. Encrenazi sõnul nägi ta küll ka fosfaani jälgi, kuid see peaks asuma kõrgemates atmosfäärikihtides ja seda leidub oluliselt vähem.

Greavesi töörühm analüüsis seepeale uuesti ALMA teleskoobiga kogutud andmeid ja avaldas ka kordusanalüüsi tulemused. Uues analüüsis on fosfaanile viitav signaal endiselt olemas, kuid see tuleb uue analüüsi järgi väiksemast fosfaani hulgast.

Artiklit vahendas APS Physics.