Lisaks Kuule tiirleb Maa lähistel teinegi taevakeha, mida teadlased kutsuvad minikuuks. Asteroid Kamoʻoalewa ehk 2016 HO3 tähendab havaikeelses hüüdes võnkuvat objekti. See tiirleb küll ümber Päikese, kuid püsib püsivalt Maa läheduses. Selliseid kvaasikaaslasi on praeguseks teada vaid seitse.

Sond Tianwen-2 startis Xichangi kosmosekeskusest eelmise aasta 29. mail. Pekingi Kuu-uuringute ja kosmosetehnika keskuse teadlaste peamine eesmärk on tuua asteroidilt füüsilisi pinnaseproove.

Aparaat püüdis Kamoʻoalewa oma optiliste instrumentide vaatevälja juba 6. juunil. Kaks nädalat hiljem kahanes sondi ja asteroidi vahemaa 2000 kilomeetrini ning juuli alguseks oli see vaid 20 kilomeetrit. Nii väikese vahemaa tagant õnnestuski teadlastel teha esimene terav lähifoto.

See taevakeha kuulub Apollo asteroidide hulka, mille orbiit lõikub Maa omaga. Kaugvaatluste põhjal on Kamoʻoalewa läbimõõt vaid 30–100 meetrit. Kuna nii väikest objekti pole varasemad kosmosemissioonid kunagi külastanud, on missioon inseneridele tohutu katsumus.

Asteroidi tiirlemisperiood sarnaneb Maa omaga, mis teeb selle uurimise mugavaks. Kuna orbiitide vahetus nõuab vähe energiat, on objekti lihtne jälgida, juhtida ja sellega sidet pidada, märkisid uurijad. Kosmosesondi stabiilset juhtimist ja kiiret andmeedastust soodustab ka pikaajaline lähedus Maale. Andmeside kiirus ulatub vahemaast sõltuvalt 16 kilobitist kaheksa megabitini sekundis.

Kolm proovivõtumeetodit

Tõeline katsumus on aga pinnaseproovide võtmine. Teadlased tahavad välja selgitada taevakeha täpse sisestruktuuri. Neid huvitab, kas Kamoʻoalewa on lahtine kivimikuhjatis või ühtne monoliit. Ühtlasi otsivad teadlased pinnasest märke veest ja analüüsivad asteroidi koostist.

Tianwen-2 kannab kümmet teadusinstrumenti. Nende seas on kitsa ja keskmise vaateväljaga kaamerad, spektromeetrid ning sügavale vaatavad radarid. Kogutud andmete põhjal loovad teadlased asteroidist täpse kolmemõõtmelise mudeli.

Proovide turvaliseks kogumiseks töötasid insenerid välja kolm lähenemist: hõljumine, puudutamine ja ankurdamine. Sobiv meetod valitakse kohapeal asteroidi pinna tugevuse järgi. Lahtise materjali lendu tõstmiseks piisab gaasijoast, kuid tahkema pinna korral kinnitab aparaat end haardeküünistega asteroidi külge.

Eraldi tähelepanu väärib Kamoʻoalewa päritolu. Levinud teooria järgi on tegu Kuu küljest muistse kokkupõrke tagajärjel kosmosesse lennanud tükiga. Maale toodavad proovid peavad seda hüpoteesi kas kinnitama või ümber lükkama.

Pärast pinnaseproovide kogumist jääb sond asteroidi juurde veel umbes üheksaks kuuks. Seejärel toimetab spetsiaalne kapsel kogutud materjali Maale tagasi. Kapsel siseneb atmosfääri kiirusega ligi 12 kilomeetrit sekundis, mis paneb aluse kuumakaitse tõsiselt proovile. Tianwen-2 emalaeva teekond kosmoses aga alles algab.

Edasi komeeti pildistama

Emalaeva järgmine sihtmärk on Marsi taguses peamises asteroidivöös asuv komeet 311P. See taevakeha torkab silma ebatavalise kuueharulise tolmusabaga. Aastakümneid eristasid astronoomid komeete ja asteroide rangelt, kuid nüüd peavad nad neid tihti ühtse süsteemi äärmusteks. Objekti täpne kuju on teadlastele siiani saladus.

Tolmusaba päritolu tekitab endiselt küsimusi. Osa astronoomidest usub, et see ei teki klassikalisest jää aurustumisest. Saba võib tekkida hoopis materjali eraldumisest, mida põhjustab taevakeha liiga kiire pöörlemine. Just nende anomaaliate uurimiseks tahavad teadlased komeeti lähedalt pildistada.

Mõlemad taevakehad pakuvad teadlaste sõnul hindamatut teaduslikku väärtust. Taevakehade omapärased orbiidid ja varjatud tekkelugu aitavad lahti mõtestada väikekehade arengut. Samuti koguvad teadlased teavet päikesetuule ja asteroidide vastasmõju kohta. Päikesetuule toime mõistmine aitab teha järeldusi varajase päikesesüsteemi tingimuste kohta.

Niisugune teadusprogramm tähendab Hiina inseneridele suuri tehnoloogilisi väljakutseid. Samas avardab see oluliselt inimkonna teadmisi päikesesüsteemi minevikust. Missioonilt saadud kogemusi kasutavad insenerid juba uute planeetidevaheliste lendude kavandamisel.