Väikeseks jääajaks on tavaks nimetada jahedamat ajajärku Euroopas ja Põhja-Ameerikas, mis algas umbes 600 aastat tagasi ja vältas mõne sajandi.

Francois Lapointe ja Raymond Bradley Amhersti Massachusettsi Ülikoolist väidavad, et väikese jääaja lükkas käima suur hulk sooja vett, mis voogas 14. sajandi lõpukümnendeil Atlandi ookeani troopilisest keskosast põhja poole.

Selline hoovus on vooganud ka enne ja pärast väikese jääaja algust, kuid mitme aastakümne vältel, tipnedes 1380. aasta paiku, läks ta eriti intensiivseks.

Niisuguse seiga selgitasid Lapointe ja Bradley välja, kui olid rekonstrueerinud Atlandi ookeani põhjaosa pinnatemperatuuri muutused viimase kolme aastatuhande jooksul ja uurinud sajandite jooksul mereolude kohta tehtud ülestähendusi.

Kui aga tavapärasest suurem hulk sooja vett arktikasse jõudis, hakkas sealne jääkate kiiresti lagunema, hulk jääd triivis ka Põhja-Atlandile. Selle tulemusel jahenes sealne vesi, aga vähenes ka vee soolsus.

Need asjaolud omakorda tõid kaasa sooja hoovuse tuntava nõrgenemise. Nüüd jõudis soojust lõunast põhja hoopis erakordselt vähe, mistõttu Põhja-Atlandil ja seda ääristavatel maadel leidiski aset kliima järsk jahenemine.
Algaski väike jääaeg koos nälja, haiguste, ikalduste ja nõiajahiga.

Miks aga soe hoovus siis algul ühtäkki tugevnes? Lapointe ja Bradley kirjutavad ajakirjas Science Advances, et siin oli põhjuseks keskmise õhurõhu kasv Gröönimaa kohal. Õhurõhku kasvatas aga Päikese suur aktiivsus 14. sajandi lõpul, mille kohta said autorid tõendeid puude aastarõngaid uurides.

Lapointe'i ja Bradley arvates on väikese jääaja kordumine tänapäeval vähem tõenäoline, isegi kui päikeseaktiivsus, õhurõhk ja hoovused peaksid muutuma samasuguseks kui 600 aasta eest – kliima soojenemise tõttu on arktikasse jäänud liiga vähe merejääd, et kirjeldatud mõjutusteahela järgmised lülid võiksid käiku minna.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.