"Umbes 440 miljonit aastat tagasi Ordoviitsiumi ajastu lõpus saabunud Hirnanti jääaega ja sellega samal ajal toimunud väljasuremislainet, mille käigus kadus ligi 85 protsenti merelistest liikidest, on üksjagu põhjalikult uuritud," selgitas doktoritöö autor ja Eesti Loodusmuuseumi geoloogiliste kogude kuraator Karin Truuver.

Töö uuenduslikkus seisneb selles, et selles vaadeldi väljasuremislainet ostrakoodide koosluste muutumise kaudu geograafiliselt ulatuslikumal alal kui varasemate uuringute puhul. Truuver analüüsis ostrakoodide fossiile, mis pärinesid Eesti, Läti, Leedu, Põhja- ja Kirde-Poola ning Lõuna-Rootsi aladelt.

Autor lisas, et kuni paari millimeetri suuruseid ja kahepoolmelise kojakesega karpvähilisi leidub erinevates veekeskkondades ka tänapäeval.

Kolm peamist ostrakoodide alamseltsi

Ostrakoodide kogumisel võetakse geoloogilistest paljanditest kuni paari kilo suurused kivimiproovid. Puursüdamike fossiilikooslusi uurides võetakse proovid vastavalt muutustele kivimis. Kogutud kivimiproove töödeldakse laboris, kuni neist jääb järele peen puru. Selle puru seest noppis uurija mikroskoobi all peene pintsliga ostrakoodifossiilid välja. 

Kui ostrakoodide kojad olid muu materjali seest välja nopitud, grupeeris Karin Truuver nad alamseltsidesse. Kodade pinnastruktuuri põhjal eristas teadlane kaheksa erinevat ostrakoodide alamseltsi. Nendest kõige tähtsamamaks kujunesid kolm alamseltsi, mida leidus materjali hulgas kõige enam: "Väga lihtsustatult öeldes metakopiidide kojad on siledad, paleokopiide iseloomustavad erinevad vaod ja kühmud ning binodikopiidid on kuskil nende kahe vahel," kommenteeris Truuver.

Paleokopiidid olid iseloomulikud soojale keskkonnale, binodikopiidid tulid aga toime jahedamate ja ebastabiilsemate kliimaoludega. "Selle järgi, kui palju ühe või teise alamseltsi ostrakoode erinevates settekihtides on, saab kaudselt hinnata, milline kliima parasjagu valitses. Kui setteid pidi ajas liikudes hakkavad soojaveelised liigid asenduma külmaveeliikidega, siis võib oletada, et sel ajal toimus kliimamuutus," kirjeldas Truuver.

Kooslused muutusid juba enne jääaega

Enne Ordoviitsiumi ajastu lõpus toimunud Hirnanti jääaega asus iidne Baltika paleokontinent, mille koosseisu kuulus ka tänapäevase Eesti ala, suhteliselt lähedal ekvaatorile. "Alal valitses soe troopiline kliima ja see oli kaetud sooja madalmerega. Kui tuli jääaeg ja temperatuur langes, siis toimus märgatav koosluste vahetumine," selgitas värske geoloogiadoktor.

Doktoritööst selgus, et ostrakoodide kooslused hakkasid muutuma juba veidi enne Hirnanti jääaega, mil surid välja soojaveelised ostrakoodide liigid. "Jääajal võimutsesid külmalembelised liigid ja Ordoviitsiumi ajastu lõpul, mil jääaeg taandus, kadus omakorda külmaveeliikide kooslus," sõnas teadlane. Truuver lisas, et alles jäid vaid vähesed, eriti vastupidavad ostrakoodide liigid.

Tööst selgunud tulemused on kooskõlas uuemate teooriatega, mis väidavad, et suur Hirnanti väljasuremislaine võis alata juba enne jääaega. "Üks minu eesmärk oli vaadata, kas ka Baltoskandia alade ostrakoodide fossiilid seda uuemat lähenemist kinnitavad. Selgus, et kinnitavad küll, sest ostrakoodide mitmekesisus hakkas langema juba enne jääaega," selgitas Truuver.

Mineviku tundmine aitab mõista tänast keskkonnakriisi

"Esialgu on meil ikkagi ainult üksainus planeet, millel me elame. Kui me ei uuri ja ei ürita mõista, mismoodi elu on toiminud minevikus, siis me kobame täielikus pimeduses," sõnas Karin Truuver. Ta lisas, et palju kõneainet pakkuvate kliimamuutuste taustal on oluline teada, et sarnased protsessid on toimunud terve planeedi ajaloo vältel. "Need ei ole asjad, mis toimuvad päevapealt ja meil on aega nendega kohaneda," märkis ta. "Kui me just ise neid protsesse suure hooga tagant ei tõuka."

Truuver selgitas, et Maa ajaloo uurimine aitab täpsemalt näha, kuidas ökosüsteemid erinevatele muutustele on reageerinud. "On võimalik tuvastada põhjus-tagajärg ahelaid, mis aitavad näiteks ennustada, millised tagajärjed võivad kaasneda süsihappegaasi heitmete kasvule. Kuigi sündmused ei ole üks-ühele sarnased, siis mehhanismid, mille alusel toimuvad kliimamuutused ja kuidas elustik keskkonnamuutustele reageerib, on jäänud laias laastus samaks," arutles Tuuver.

Karin Truuver kaitses geoloogia eriala doktoritöö "Ostracod associations of the Ordovician-Silurian boundary interval in Baltoscandia" ("Ordoviitsiumi ja Siluri piirikihtide ostrakoodid") 20. mail Tartu Ülikoolis.