Seni on geoloogide seas olnud valdav seisukoht, et geoloogilised suursündmused toimuvad enam-vähem juhuslike ajavahemike järel.

Michael Rampino New Yorgi Ülikoolist ja ta kolleegid on teinud statistikat varasemast täpsemate lähteandmete pealt ja avaldanud tulemused ajakirjas Geoscience Frontiers.

Viimastel aastakümnetel on mõnedki teadlased varemgi tulnud välja väidetega, et suured vulkaanipursked, massilised väljasuremised või muud tähelepanuväärsed nähtused korduvad tsüklilise regulaarsusega.

Kuid minevikusündmusi on mõnikord päris keeruline dateerida, nii et teised teadlased ei ole neid väiteid enamasti päris kindlatena võtnud.

Tänaseks päevaks aga on radioisotoopide põhised dateerimismeetodid märgatavalt täpsenenud.

Rampino ja kaaslased kasutasid oma töös kõige viimaseid ajastushinnanguid viimase 260 miljoni aasta geoloogiasündmuste kohta.

Nad paigutasid ajaskaalale 89 hästi dateeritud geoloogilist suursündmust. Nende sündmuste seas oli suuri väljasuremisi meres ja maal, võimsate vulkaanipursete sagenemisi, maailmamere hapnikusisalduse vähenemisi, merepinna mastaapseid kõikumisi ja maakoorelaamade ümberasetumisi.

Ilmnes, et need sündmused koondusid ajateljel kümnesse gruppi, gruppide vahe oli keskmiselt umbes 27,5 miljonit aastat.

Viimane geoloogilise aktiivsuse puhang oli umbes seitse miljonit aastat tagasi, seega on arvata, et järgmiseni läheb veel rohkem kui 20 miljonit aastat.

Teadlased oletavad, et aktiivsuspuhanguid tõukavad tagant maakera sisemuse geofüüsikalised protsessid, mis omakorda võivad seotud olla laamade liikumise ja kliimaga. Oma roll võib aga olla ka Maa orbiidi tsüklilistel muudatustel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25