Tiibet võib olla aegamisi kõrgust visanud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tiibetit ei kutsuta ilmaaegu maailma katuseks. Autor/allikas: milopeng/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Seni jäid teadlased eriarvamusele, kas maamuna kõrgeim piirkond Tiibet on geoloogilises lähiminevikus kõrgust kasvatanud või mitte. Kopenhaageni Ülikooli teadlane osutab veealuse laava põhjal oma äsjases uuringus, et niinimetatud maailma katus võis ajas kerkida kuni 600 meetrit.

Tiibetit ei kutsuta ilmaaegu maailma katuseks. Piirkond asub merepinnast keskmiselt 4500 meetri kõrgusel ning sealt leiab kaks maailma kõrgeimat mäetippu Mount Everesti ja K2-e. Sellegipoolest polnud teadlased seni päris ühte meelt, kas Tiibet on suurema osa ajast nii kõrge olnud või viimase 20–30 miljoni aasta jooksul kerkinud.

Nüüd tõi Kopenhaageni Ülikooli maateaduste ja loodusressursikasutuse osakonna dotsent Giampero Iaffaldano vaidlusesse võimalikku selgust. Selleks analüüsis ta India ookeani merepõhja ja võttis arvesse laamade liikumist. Iaffaldano on erinevaid andmeid ühendades enda sõnul üsna kindel, et Tiibetit tabas umbes 15–18 miljoni aasta eest suur geoloogiline muutus. Viimane oli nii järsk, et kergitas piirkonda 300–600 meetri jagu.

India ja Euraasia aegluubis rammimine

Tiibeti muutuse põhjust tasub otsida tänpäevaste India ja Hiina alade kokkupõrkekohast. Algselt asus India palju kaugemal lõuna pool, ent Indiat kandev laam triivis miljonite aastatega aegamisi Hiinale lähemale. Kui nad lõpuks kokku põrkasid, tekkiski Tiibet.

Varem leidis osa teadlasi taimekivististe ja mägipiirkonna kivimite geogeemilise analüüsi põhjal, et Tiibet nägi 20–30 miljoni aasta eest välja sama kõrge kui praegu. Teine osa teadlasi uskus, et India ja Hiina kokkupõrge on kergitanud Tiibetit mõne miljoni aastaga suisa kaks kilomeetrit. Giampero Iaffoldano sõnul jääb õige vastus ehk 300–600 meetrine tõus kuhugi vahepeale.

Ta selgitab, et kombineeris oma töös kaht varasemat hüpoteesi, erinevaid andmestikke ja järeldusi. Dotsendi sõnul kasutas ta oma töös India ookeani geoloogilisi andmeid, mis said avalikult kättesaadavaks alles hiljuti.

Õngitsedes India ookeani põhjast vastust

Läbi aja on Maa sisemuse tulised kivimid ookeanipõhjas pinnale kerkinud. Sestap võivad need Maa laamade liikumise kohta mõndagi pajatada. Samuti säilitab pinnale jõudnud laava Maa magnetpooluste jälgi.

Maa magnetpoolused on nimelt aja jooksul korduvalt kohti vahetanud ehk põhjast on saanud lõuna ja vastupidi. Teadlased teavad umbkaudu, millal need kohavahetused aset leidsid. Ühtlasi oskavad teadlased ajada laamade kindlate asukohtade ja liikumisaja jälgi niinimetatud geomagneetilisel ajaskaalal.

Giampiero Iaffaldano sõnul andis just geomagneetiline andmestik tema küsimusele vastuse. Nii sai ta arvutada, millisel kiirusel India ja Hiina teineteist rammivad. Tiibeti kõrgusemuutusi on tema sõnul aga oluline teada, sest see annab aimu Maa arengust. Samuti võib tema tööst olla abi tulevastes uuringutes.

Uurimus ilmus ajakirjas Geophysical Journal International.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: