Kolme minuti loeng: Eesti maapõu võib endas peita üllatusi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siimi Nirgi

Eesti asub maavarade poolest rikkas Balti kilbi piirkonnas. Maapõue uuringud võivad aimu anda, kas Eestist leiaks näiteks taastuvenergia seadmete ehituseks vajalikke metalle. Tartu Ülikooli doktorant Siim Nirgi sõnul tuleb siin appi geofüüsika.

Teame oma settelistest maavaradest nagu põlevkivi või lubjakivi üsna palju – nad on otseses mõttes käega katsutavad. See teeb ka nende uurimise võrdlemisi lihtsaks ja võiks öelda, et suuri ootamatusi enam ette ei tule. Hoopis teine lugu on aga kristalsete kivimitega.

Need tekkisid ligi 1,9 miljardit aastat tagasi, kui meie praegusel geoloogiliselt rahulikul alal purskasid vulkaanid ja kerkisid mäed. Seejärel kulusid miljardi aasta möödudes mäed ära ning alles jäänud "mägede südamed" sukeldusid vee alla. Meie tükike maakoorest triivis sel ajal lõunapoolkeral, kuhu settisid sadade miljonite aastate jooksul liivad, savid ja lubimudad.

Kristalsetest kivimitest koosnev Balti kilp on rikas maavarade poolest. Nõnda seob Soome kaevandusklaster endasse 10 ülikooli ja uurimisasutust ning 40 kaevandust, olles Euroopa juhtiv kulla, nikli, koobalti ja liitiumi tootja. Rootsis ulatub kaevandamise ajalugu aga 6000 aasta taha ning raua, vase ja kulla tootmine on jätkuvalt oluline osa Rootsi majandusedust. Kaevandamine väljendub ka kultuuris – hästi on teada Faluni kaevanduspiirkonnast pärinev rootsilik punane värv.

Taastuvenergeetika on iseenesest ilus sõna, kuid tavaliselt ei räägita sellest, et iga tuulegeneraator vajab düsproosiumi, neodüümi ja praseodüümi ning iga päikesepaneel terve rida teisi haruldasi elemente. Ringmajanduse abil püüame võimalikult palju metalle suunata uuesti kasutusse, kuid praegusel ajal kasvavad inimkonna vajadused palju kiiremini kui taaskasutusoskused.

Täpselt samamoodi, nagu teadlased uurivad erinevaid Eestimaa loomi, veekogusid ja ilmastikku, on meil vajalik teada, mis ikkagi peitub meie maapõuesügavuses settekivimite all. Tekkelt sarnanevad siinsed kristalsed kivimid Lõuna-Soome ja Rootsi omadega. Kuid kas siin on levinud ka samad metallid?

Sellele vastamiseks on vaja puurimise teel kivimid maapinnale tuua. Kuhu aga puurida, kui kristalseid kivimeid katab paksu tekina settekivimite kiht? Puurimine on väga kulukas ja võimalus midagi väärtuslikku tabada sarnaneb loteriivõidule.

Siin tuleb appi geofüüsika, mis mõõdab maa füüsikalisi omadusi. See võimaldab settekivimite alla vaadata ja koguda informatsiooni kivimite magnetvälja ja tiheduse kohta. Need tulevad metallide otsingul eriti kasuks.

Tuntuim uurimiskoht on Jõhvi magnetanomaalia, kuhu tehti esimesed puuraugud juba pea sada aastat tagasi ning viimased alles eelmisel talvel. Puuraugu rajamine on olemuselt nagu nõelatorge maasügavusse. Jõhvi puhul oli nõela pikkus 770 meetrit ja läbimõõt vähem kui 12 sentimeetrit.

Jõhvi puursüdamikud on erinevate maagistumisprotsesside uurimiseks ainulaadne materjal. Peamine maakmineraal on seal rauda sisaldav magnetiit. Lisaks võib sealt aga leida tihti väärismetallidega koos esinevaid arsenopüriiti või löllingiiti.

Kus ja millal metalle kristalsetest kivimitest kaevandama hakatakse, on veel väga vara vastata. Kõigepealt tuleb uurida, mida ja kui palju siin leidub, sest tunda oma maapõue on vähemalt sama tähtis, kui uurida näiteks teisi planeete ja kosmost.

Siim Nirgi on Tartu Ülikooli geoloogia doktorant. Loeng valmis kolme minuti loengute konkursi TÜ eelvoorus.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: