Eesti riik on noor. Eesti kirjandus on noor. Mis tunne võiks olla noore Eesti Vabariigi kirjanik, näiteks Tammsaare, kes püüab leida teed rahvusvahelisele kirjandusareenile? Kas Eesti riik toetas või segas teda? Võis Tammsaare tunda piinlikkust?

Kindel on igatahes see, et tema "Kõrboja peremees" oli 1938. aastal esimene eesti kirjandusteos, mis ilmus Rootsis rootsi keeles, ning et toona oli Eesti Vabariik 20-aastane.

Uurin eesti kirjanduse tõlkelugu meie naabermaa Rootsi näitel. Nagu aimata võib, pole 1938. aasta ühe tõlkeloo alguseks just kõige perspektiivikam aeg. Kohe tuli Teine maailmasõda ning ühtäkki olid paljud kirjanikud ainult väikse tähega eesti kirjanikud – ilma riigita, pagulased. Teised aga jäid Raudse eesriide taha ning nende juurde käis silt "Nõukogude Liit" – olid nad siis kommunistid või vastuvoolu ujujad.

Kavatsen rootsi keelde tõlgitud eesti kirjanduse näitel uurida eesti kirjanduse rahvusvahelist positsiooni vahetult enne ja pärast Teist maailmasõda. Rootsi peeglit kasutades on seda hea analüüsida, sest eri staatuse ja saatusega eesti kirjanike teoseid ongi seal üsna võrdsel määral esindatud. Nii saab võrrelda, missugused on olnud eesti kirjanike võimalused maailmakirjanduses läbi lüüa.

Tulles tagasi alguse juurde, on esimene eesti kirjandusteos rootsi keeles Tammsaare "Kõrboja peremees". Tõlgiti ka "Tõe ja õiguse" esimest osa, kuid kahjuks ei leidnud see kirjastajat. Ometi on Tammsaarel rootsi keeles kolmaski teos – "Põrgupõhja uus Vanapagan", mis tõlgiti rootsi keelde Moskva ja vene keele kaudu 1963. aastal. Kuigi teos ilmus toona nii-öelda kommunistlikus kastmes, sai see Rootsi meedias üllatavalt adekvaatset ja positiivset vastukaja.

"Põrgupõhja uue Vanapagana" juhtum võiks anda julgust eesti kirjanikele ka praegu – sügav ja mitmekihiline kirjandusteos elab kirjandusena edasi ka siis, kui peab kokku puutuma võimul oleva valitsuse vildakate propagandavõtetega.

Sirel Heinloo on Tartu Ülikooli kirjandusteaduse doktorant. Loeng valmis kolme minuti loengute konkursi TÜ eelvoorus.