Tallinna-Helsingi tunnel võib muuta viimsilaste vee joogikõlbmatuks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Joogivesi.
Joogivesi. Autor/allikas: Henryk Niestrój / Pixabay

Värske uuringu kohaselt peaks Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli rajamisel tähelepanu pöörama muuhulgas ka põhjaveega seotud küsimustele. Valede otsuste korral võib Viimsi elanike vesi muutuda joogikõlbmatuks.

Plaanitava Tallinn-Helsingi tunneli alal läbib tunnel ka ediacara ja kambriumi ladestute pudedaid liivakivisid, mis moodustavad kambriumi-vendi põhjaveekompleksi. Seetõttu võib tunneli rajamine mõjutada põhjavee liikumist kambriumi-vendi põhjaveekihis, nagu selgus hiljuti avaldatud uuringust, mis valmis RITA MAARE projekti raames. 

"Kuna liivakivi on väga poorne, on temas rohkesti põhjavett," ütles uuringu juhtivautor ja Eesti geoloogiateenistuse meregeoloogia ja geofüüsika osakonna juhataja Sten Suuroja. Ta lisas, et Viimsi poolsaar põhiliselt toitubki kambriumi-vendi põhjaveekompleksi veest.

Soome poolt on tunneli kaevamine lihtsam, sest sealses maapõues on peamiselt graniit. Autor/allikas: EGT, TÜ, TTÜ maapõueuuring

 "Kui neid kihte valesti läbida, siis on oht, et merevesi tungib põhjaveekompleksi, mille tulemusena võib veekihti tungida merevesi. See võib omakorda tingida soolsuse tõusu ning soolane vesi võib jõuda ka veehaareteni (kaev – toim) ja seda kindlasti ükski Viimsi elanik ei taha," ütles Suuroja.

Tartu Ülikooli geoloogia vanemteadur Argo Jõeleht ütles ajakirjale Universitas Tartuensis, et Viimsi poolsaar on oma geoloogiliste tingimuste tõttu isegi ilma tunneli ehituseta ohustatud piirkond, sest vee tarbimine on seal suurem, kui looduslikud varud võimaldavad, st toimub ületarbimine.

Jõelehe sõnul takistab paks savikivi sademevee jõudmist liivakivikihtidesse, kus on veevarustus, ja nii ei täiene veevarud piisavalt nagu mujal Eestis, kus sademevesi jõuab ringiga tagasi põhjavette. Sestap tuleb tunneli projekteerimisel põhjaveega seotud küsimustele pöörata suurt tähelepanu.

Tegemist ei ole ainult Viimsi poolsaarel elavaid inimesi puudutava probleemiga, ka osad Tallinna inimesed tarbivad puurkaevuvett, mis tuleb ediacara liivakividest.

Teadlased tegid mitmesuguseid uuringuid, et saada täiendavat infot ediacara kivimite kohta. "Me tegime merel seismoakustilisi uuringuid, et saada helilainetega teada, kus ediacara kivimid merepõhjas asuvad," lausus Suuroja. Veel uuriti ediacarat puuraugu karotaaži meetodil, mis tähendab puuraugu geoloogilise läbilõike uurimist geofüüsikaliste meetoditega. "Me saime parema pildi tegelikult sellest läbilõikest, mida varem nagu nähtud ei olnudki," mainis Suuroja.

Enamike tunnelivariantide puhul jääb tunneli tõusuala Viimsi poolsaare aluse ediacara ja kambriumi liivakividest-savidest koosneva kivimilasumi piiresse. Tunnelit saaks rajada ka nii, et Viimsi inimeste veevarustus sellest mõjutatud ei oleks.

Veel teevad Soome lahes tunneli rajamise keeruliseks muutuvad mäendustingimused. Tehnoloogia, millega saaks tunnelit rajada, suudaks toimida 1,5 MPa suuruse mäerõhu tingimustes, kuid Tallinn-Helsingi tunneli tingimustes on arvutuslik mäerõhk kuni 6,1 MPa. Ühtlasi teeb tunneli rajamist keerulisemaks Soome lahe keskosas olev võimalik aluskorra kivimite rikkevöönd.

Soome poolel niivõrd märkimisväärseid probleeme tunneli rajamine ei tekita. "Kõik need probleemid on meie pool, kuna Soomes kulgeb kogu trass kõvades  kristalses aluskorras ehk siis graniitses kivimites," ütles ta. 

Kindlasti oleks Suuroja sõnul vaja teha veel mitmesuguseid uuringuid Tallinna-Helsingi tunneli trassil.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: