Mammutid surid tühja kõhu kätte ({{commentsTotal}})

Mammutid surid tühja kõhu kätte
Mammutid surid tühja kõhu kätte Autor/allikas: Per Möller/Johanna Anjar
Pärast viimase jääaja lõppu kadusid maakeralt mammutid, sest nende lemmikninaesine – toitainerikkad lilled ei suutnud kliimamuutustega kohaneda. Allesjäänud taimestikust suured loomad enam kõhtu täis ei saanud.

Pärast viimase jääaja lõppu kadusid maakeralt mammutid, sest nende lemmikninaesine – toitainerikkad lilled ei suutnud kliimamuutustega kohaneda. Allesjäänud taimestikust suured loomad enam kõhtu täis ei saanud.

Umbes 10 000 aastat tagasi, pärast viimase jääaja lõppu kadusid maakeralt mammutid, samuti põhjaaladel elanud karvane ninasarvik ning metsikud hobused.

Mammutite kadumise süüdlasteks on peetud inimesi, kes suuri loomi liiga innukalt küttisid. Kuid pilt on sootuks keerukam, selgub täna ajakirjas Nature ilmunud uurimusest, milles juhtautorite seas on ka mitmed Tartu ülikooli ökoloogid.

Tundraaladelt võetud suure hulga setteproovide ning igikeltsast leitud iidsete mammutite, karvaste ninasarvikute ja hobuste maosisude analüüside põhjal panid teadlased kokku, milline taimestik kasvas praegustes tundrapiirkondades umbes 50 000 aastat tagasi.

Pilt oli üsna lilleline. Kui varem on pinnaseproovidest leitud õietolmu põhjal oletatud, et ka enne jääaega kasvasid praegustel tundraaladel kõrrelised ning piirkond sarnanes stepile. Tuleb aga välja, et ülekaalus olid hoopis erinevad lopsakate lehtedega rohundid.

Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor Martin Zobel ütles, et suurte imetajate ning lillede vahel toimis kindel koostöö. Lilled olid suurtele loomadele hea valgurikas kõhutäis. Taimed said aga kasu loomadest – loomade sõnnik oli hea väetis, tallamine tekitas pinnases lilleseemnetele soodsaid idanemiskohti ning loomakõhust korra läbi käinud seemnetel oli idanemisel eelis.

Kõik muutus, kui kliima hakkas jahenema.

“Me ei oska päris täpselt öelda, kas kliima mõjutas enne taimi või loomi. Üks paarilistest hakkas lonkama ja see mõjutas ka teist,” ütles Zobel.

Viimane jääaeg, mille maksimum oli 25 000 – 15 000 aastat tagasi, tähendas paljudele lilledele kadu. Nad ei suutnud karmi külma ja kuiva taluda. Suured imetajad suutsid karmides oludes siiski kuidagi hakkama saada.

Jääaeg lõppes ning umbes 10 000 aastat tagasi hakkas kliima taas soojenema. Põhjaaladel tekkis niiske tundra, kus kõrrelised suutsid oma koha taastada, kuid rohundid endisel kujul enam tagasi ei tulnud.

Aasias ja Põhja-Ameerikas elanud mammutitele, karvasele ninasarvikule ja hobusele oli see surmaotsus. Ainuüksi kõrrelistest toitudes need suured loomad kõhtu täis ei saanud, valgurikkad rohundid olid puudu.

Uurimuse üks eestvedajaid on Taani loodusmuuseumi professor, iidse DNA ekspert Eske Willerslev, kes on varem korduvalt Eesti teadlastega koostööd teinud. Tihti on need vana pärilikkusaine uurimisel põhinevad uurimused suutnud senikehtinud teooriaid kummutada. Nii tõi Willerslevi juhtimisel valminud töö selguse Gröönimaa asustamise loosse. Mullu pööras Siberist leitud poisi luustikust võetud DNA analüüs uue lehekülje Ameerika esimeste asukate päritolus.

Selle töö aluseks on proovid kohtadest, kus igikelts on näiteks jõgede kallastel maalihete tõttu nähtavale tulnud. Neid proove on nii Kanadast, Alaskalt kui paljudest kohtadest Venemaa põhjaaladelt.

Igikeltsas leidub jälgi taimekõdust ja loomade sõnnikust, mis omakorda sisaldab DNAd. Seda analüüsides on võimalik DNA-järjestustest leida need, mis viitavad kümneid tuhandeid aastaid tagasi kasvanud taimedele. Neid järjestusi võrreldes tänapäevaste taimede DNA-järjestustega tekkis suur andmebaas.

“Sel hetkel hakkas pihta meie töö. Me pakkusime välja, et nende järjestuste põhjal on võimalik kokku panna tervikpilt, millised taimed siis põhjaaladel kasvasid,” ütles Zobel. Kui varasemad uurimused olid näidanud kõrreliste suurt osakaalu, siis DNA-järjestuste abil kokkupandud pilt näitas, et ülekaalus olid rohundid – karukellad, nurmenukud ja meelespead.

“Kui me olime selle pildi ning taimekoosluste muutumiste pildi kokku saanud, tekkis meie kolleegidel idee, et need muutused klapivad väga täpselt suurimetajate väljasuremise aegadega,” märkis Zobel.

Tema sõnul sai töö alguse ideest püüda ennustada, kuidas võimalike tulevaste kliimamuutuste korral ökosüsteemid muutuvad. Tuleviku ennustamiseks tuli vaadata minevikku.

Praegu püüavad ökoloogid tuleviku kliimamuutuste puhul kasutada lapitekiga sarnast põhimõtet: kui kliima on muutunud soojemaks, siis muutub pilt selliseks nagu see on maailmas selles paigas, kus on vastav kliima.

“Kuid nagu näha, see on ekslik. Kui keegi oleks samasugust ennustamispõhimõtet kasutanud 50 000 aastat tagasi, saanuks ta täiesti valed tulemused. Looduses on niinimetatud võtmeliigid, millel on toiduahelas ülioluline roll. Kui need kaovad, kukub kogu süsteem kokku,” ütles Zobel.

Toimetaja: Villu Päärt



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: