"Minu leitud meetodid ei ole kõik täiesti uued, vaid pigem ma töötasingi välja meetodi konkreetselt meie laboris meie masinate jaoks," seletab Tartu Ülikooli värske keemiadoktor Pilleriin Peets. Tema eesmärk oli hõlbustada tulevikus kohalikus laboris erinevate tekstiilikiudude ja looduslike punaste värvainete kindlakstegemist.

Idee uuringu jaoks tuli TÜ arheoloogia osakonnast, ent vajadus ja huvi lihtsama uurimismeetodi järele on Peetsi sõnul laiemgi. Erinevaid kultuuriväärtuslike objekte saaksid hõlpsamini uurida, taastada ja säilitada ka näiteks Eesti Rahva Muuseum ning Kanuti Gild.

"Eestis ei ole neid meetodeid välja töötatud. Enne seda, kui keegi tahaks uurida värvaineid, peab ta uuringu tellima kusagilt välismaalt, kus on juba need meetodid olemas," tõdeb Peets.

Doktoritöös koostas Pilleriin Peets üle 4000 tekstiilikiuspektri ning 113 looduslike punaste värvainete kromatogrammi (koostise analüüsi kirjeldusjoonis – toim.). Selle jaoks mõõtis ta ära 16 tekstiilikiu infrapunaspektrid ja uuris viie mõõtmisviisiga seitset punast värvainet.

Peetsi kasutatud meetodid sobivad ajalooliste kultuuriobjektide uuringuks, sest kui infrapunaspektroskoopias puutuvad uurimismasin ja kangas õrnalt kokku, siis uuem peegeldusmeetod on täiesti kontaktivaba. "Seda saaks kasutada ka lagunevate vanade proovide puhul, kuna sa ei pea füüsiliselt midagi vastu panema," kirjeldab Peets peegeldusmeetodit. "Ainult infrapunakiir ehk soojuskiirgus peegeldub uuritavalt pinnalt tagasi."

Seitse looduslikku punast

Kuna looduslikke ja sünteetilisi värvaineallikaid on väga palju, piirdus värske doktor seistme loodusliku värvainega. Ta analüüsis nelja taime: punavärvikut, siiltsesal-piiniapuud, kampetše veripuud ja sandlipuud; kahte putukaliiki: kermest ja košenilli ning seentest verevat vöödikut.

Looduslikest allikatest värvaine kättesaamiseks otsustas Peets kasutada ajalooliselt kasutusel olnud meetodeid. "Enamasti värviti asju nii, et keedeti vesilahus. Mõnikord kasutati ka näiteks mingeid alkoholilahuseid," kirjeldab keemik. "Enamasti proovisingi seda nii teha nagu vanasti. Võtad vee ja taimed ja siis muudkui keedad teed. Sealt saabki värvid kätte."

Kahest uuritud putukaliigist on kermes Peetsi sõnul olnud ajalooliselt kallim ja luksuslikum kaup. Kermest kasutati Euroopas ja Aasias kallihinnaliste kaupade värvimiseks. Košenilli putukas leiti aga Ameerika mandrilt kaktuselehtedelt. Kuna putukas annab veega kokkupuutel kiirelt värvi välja, võeti see laialt kasutusse ning putukast sai nõutud ekspordiartikkel. Tänapäevalgi müüakse kermest väiksemates kogustes, samas kui košenilli putukast ammutatakse näiteks punast toiduvärvi.

Uuritud putukaid leotas ta samuti kergelt soojendatud vees. Ehkki näiteks košenilli putukas eritab tugevat punast tooni ka külmas vees, hoogustab soe vesi värvi eritumist veelgi. "Košenillis on üks peamine aine ehk karmiinhape, aga looduslikud värvid on alati hästi keerulise koostisega. Seal pole kunagi ühte komponenti nagu sünteetilises aines, vaid hunnik pisikesi komponente, mis aitavad analüüsile kaasa. Tahtsin need ka välja saada kuumutamisega," seletab Peets.

Huvitavamaks osaks oma uuringust peab keemik ise seente abil värvimist. Ehkki verev vöödik on Eesti ja Soome looduses levinud liik, on see suhteliselt uus värvaineallikas, mille värviomadusi pole veel kuigivõrd uuritud. Ainult meie piirkonnale omaseks värvaineks Peets verevat vöödikut aga ei pea. "Võimalik, et keegi ajaloos on seda ikka kasutanud, sest inimesed üritasid vanasti värvideks teha kõike, mis kätte saadi," seletab ta.

Lõputult segatud tekstiilikiud

Lisaks punasele värvile uuris Pilleriin Peets 16 puhast tekstiilikiudu. Välja valitud kiud olid vill, siid, puuvill, lina, džuut, sisal, viskoos, tselluloosatsetaat (atsetaat), Tencel™ (lyocell), klaaskiud, polüester, polüamiid, polüakrüül, elastaan, polüetüleen ja polüpropüleen. "Kuna tekstiile on päris palju vähem kui võimalikke värvaineid, siis need 16 ongi ühed kõige levinumad," ütleb Peets.

Nii värvide kui ka tekstiilide uuringuks oli värske doktori sõnul keeruline leida puhtaid standardnäiteid. Sestap tuli tal iga kiuklassi kohta näiteid hankida mitmelt poolt: Eesti kangapoodidest, tehastest ja tuttavate kappidest. "Kui tundub, et 16 proovi pole nagu midagi analüüsida, siis tegelikult 16 kiuklassi tähendas, et proove oli neli-viis korda rohkem," muigab keemik.

Kiuproovide uuringul juhtus mõnel juhul sedagi, et kanga tegelik koostis erines poesildile märgitust. Segadus tekkis just sünteetiliste kiududega, sest looduslikke kiude on aja jooksul juurde leitud vähe. "Sünteetilisi kude saab aga muudkui juurde tekitada ja need on oma välimuselt välimuselt väga sarnased," põhjendab Peets kangamärgistusel tekkinud vigu.

Keemiku sõnul proovis ta oma töös arendada meetodeid võimalikult universaalselt kasutatavaks. Nii saab tema töö abil edaspidi uurida ka teisi värvitoone ning liikuda puhaste kiuproovide uurimisest segatud kiudude vaatluseni.

Pilleriin Peets kaitses oma doktoriväitekirja "Development of instrumental methods for the analysis of textile fibres and dyes" (""Instrumentaalmeetodite väljatöötamine tekstiilimaterjalide ja -värvainete analüüsimiseks") 25. augustil Tartu Ülikooli keemia instituudis.