Maailmanäituse Grand Prix'st näljastreigini

Majandusajaloolase Maie Pihlamägi sõnul oli 1857. aastal rajatud Kreenholmi manufaktuur Vene tsaaririigis ainulaadne, kuna ühendas ühe ettevõtte alla ketruse ja selle käigus saadud lõngast kanga kudumise. Manchesterist toodud sisseseadel hakati töötlema Ameerika ja Egiptuse puuvilla.

Kui esimesel tegutsemisaastal oli Pihlamägi andmeil töös 1416 värtnat, siis viis aastat hiljem oli neid juba üle seitsmekümne viie tuhande.

Ehkki ajalehed kiitsid, et Kreenholmi linnaku teed on tasased kui nahk ja uulitsail kasvavad kõrged puud, polnud kasarmuis elavate perekondade elu just meelakkumine. Ahjud ja ühisköögid asusid koridorides ja õhuringluse soodustamiseks olid kõik seinad ülevalt avatud.

Pikad tööpäevad, rasked elamistingimused ja koolerapuhang päädisid 1872. Eesti esimese streigiga. Teravamas ja leebemas toonis läbirääkimisi pidasid töötajad oma ülemustega kuni ettevõtte lõppvaatuseni.

Aastal 1996 kuulutas Kreenholmi ametiühingu juht Julia Dmitrijeva välja näljastreigi protesteerimaks juhtkonna vastu, kes ei soostunud töötajate palku tõstma.

Tipphetkeil enam kui kümnele tuhandele inimesele tööd andnud manufaktuuri saavutuste hulka kuuluvad 1881. aastal Ameerika puuvillatööstuse väljanäituselt saadud hõbedane auraha ning sajandivahetusel Pariisi maailmanäituselt ära toodud Grand Prix ning loomulikult miljonid meetrid trükikangast, mis määrasid Nõukogude kodu värvipaleti.

Miks Kreenholmist ei tulnud Eesti Marimekkot?

Kreenholmi 20. sajandi teise poole toodangut uurinud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktori Kai Lobjaka sõnul ei saa Kreenholmis kangamustreid kujundanud töötaja positsiooni ja loovisikuna väärtustamist võrrelda läänemaailma kolleegide kogetuga.

Tema hinnangul teeb see ka siinse disaini uurijate elu keeruliseks. Nimelt on tööstusesse tööle läinud kunstnikud jäänud suuresti anonüümseks. Nende unikaalset panust ei hinnatud omal ajal kuigi kõrgelt. Ka igapäevatöös olid nad pidevalt sunnitud oma loomingulist vabadust loovutama tehnilistele töötajatele, kes langetasid lõplikud otsused näiteks värvi küsimustes.

"Autoriõigus ei olnud sellisel tasandil, et disaineril oleks võimalik kõike loomesse seonduvat ise otsustada," selgitas Lobjakas. Osaliselt määras lõpptulemuse see, missuguseid materjale ja pigmente saadaval oli, osaliselt aga see, kas ja mil määral kangale trükimustrit kandvad töötajad olid valmis koos kunstnikuga katsetama.

Nii ei kujunenudki pikaealisest, tootlikust ja omas kontekstis ka mõneti uuenduslikust Kreenholmist näiteks Soome Marimekkole sarnast globaalset brändi. "Nõukogude aeg lihtsalt ei lasknud sellistel fenomenidel tekkida," nendib Lobjakas.

Kohustuslik kultuur või kultusobjekt?

Defitsiit ja kitsas maastik, millel nõukogudeaegne kodusisustaja oli sunnitud tegutsema, tekitasid Lobjaka sõnul suure janu kõige suhtes, mis sellest vähegi erines.

Nii rändaski suur hulk Kreenholmis toodetud kodutekstiile prügikasti niipea, kui vabam kaubavahetus läänega Eesti iseseisvuse taastamise protsessi käigus taastus ja oli võimalik midagi teistsugust soetada.

Lobjaka sõnul on aga inimesed nüüd asunud veel hiljuti põlu all olnud materjali uuesti väärtustama: "Näeme oma töös, et kui mõni näitus on avatud või raamat ilmunud, hakkavad hinnad tõusma, mis on iseenesest väga sümpaatne."

Siinse disaini minevik on maailmale üsna võõras. "Nagu mitmeid teisigi distsipliine, on ka disainiajalugu hakatud ümber kirjutama, et lisada varem teadvustamata kihistusi," rääkis Lobjakas. Seetõttu ongi tema sõnul Kreenholmi toodangu vastu huvi tundma hakanud nii ida kui lääne uurijad, samuti ka Balti kolleegid.

Kreenholmi Rosetta abil anonüümsuse vastu

Kreenholmi tekstiile tutvustava näituse loomise käigus avastatud Kreenholmi nn. emaraamat on nagu võluvits anonüümsuse vastu. "Kui varem sõltusime materjali atribueerimisel sellest, mida elusolevad kunstnikud mäletavad, siis selles albumis on olemas näidislapid kogu toodangust koos mudeli ja autori nimedega. Ühe uurija jaoks on tegemist unistuste leiuga," jagab Lobjakas vaimustust.

Muuseumirahva soov on 4000 näidisega kataloog raamatuks vormida, et detailne ülevaade oleks kättesaadav kõigile huvilistele: "Iga autori ampluaa oli väga lai: alate voodipesust lõpetades kleidikangastega. Väga huvitav on vaadelda mustreid autorite kaupa." selgitab Lobjakas.

Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis oleva Kreenholmi-näituse kuraatori Helen Adamsoni sõnul on emaraamatust selguv tõde sageli üllatav ja puhtalt kangastele otsa vaadates autorite käekiri välja ei joonestuks.

Veest veini

Üldlevinud arvamuse järgi on kuulsusrikkast Kreenholmist pärast manufaktuuri pankrotti alles kõigest varemeid. Tegelikult käib seal praegugi vilgas töö. Ligi tuhat inimest teenib oma igapäevast leiba just Kreenholmi kompleksi haldajalt üüritud ruumides.

"Meil on kõike alates tekstiilist lõpetades metallitöötlusega, üürime välja ka garaažibokse ja bürooruume. Meil oli isegi mesinik rentnikuks. Praegu teda enam pole, küll aga on meil kingsepp," loetleb üürilisi Narva Gate'i tegevjuht Jaanus Mikk.

Rootsi kapitalil põhineva ettevõtte helesinist gentrifikatsiooni-unelmat toidab teadmine, et lähedal asuva Peterburi näol on olemas suur maksujõuline maailmalinn, kust pärit turistid võiksid planeeritava hiigelarenduse vastu huvi tunda.

Koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja Kultuuriministeeriumiga pakutakse loovisikutele juba praegu võimalust Kreenholmis elada ja luua. Nood on Narva residentuuri raames on loonud tugevamalt ja nõrgemalt paigaseoseid evivat kunsti.

"Näiteks üks Jaapani kunstnik tegi Narva veest veini, ühed helikunstnikud aga lindistasid Kreenholmi vabrikute hääli, ehk seda nn. vaikust, mis tegelikult ei osutunudki vaikuseks," meenutas Jaanus Mikk.

Kuula ka Vikerraadio "Huvitaja" saates olnud reportaaži Kreenholmi elust nüüd ja praegu.

Näitus "Mustrid: Kreenholmi tekstiilidisain 1963-2005" on Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud kuni 9. augustini. Kreenholmi territooriumile korraldab ekskursioone Narva muuseum.