Lood meie esiajast rulluvad lahti tihtilugu ikka koostöös.Tulemuse taga seisavad nii arheoloogiapärandi väärtust mõistvad kohalikud kui ka ehitajad, välitöid tegevad arheoloogid ja laborivaikuses nokitsevad teadlased. Tänu seesugustele ideaaltingimustele saame rääkida näiteks umbes 800 aastat tagasi elanud kohalikust külamehest – Kukruse isandast.

Viimase 20 aasta kõige uhkema 12.–13. sajandist pärit kalmistu avastamiseni Eestis viis metallkaunistusega noatupp. Leidu märkas 2009. aasta novembri õhtuhämaruses Kukruse külas Tallinn-Narva maantee lõigu ehitusel tegutsenud kopajuht. Pealesuruvate ehitustööde tõttu tuli arheoloogilised välitööd läbi viia koheselt – talvel, kohati meetripaksuseks kasvava lume ja paarkümnese miinuskraadiga pakasega. Väljakutse võtsid vastu arheoloogid Tõnno Jonuks ja Mari Tõrv.

Rikkalik ja detailiderohke leiumaterjal tähendas, et väljakaevamistel tuli olla eriti hoolikas. Kuna aga nii mitmekülgse ja suure hulga leiumaterjaliga kalmistut polnud Eestis keegi vahepeal mitukümmend aastat kaevanud, tuli mitmed kaevamismeetodid ja lahendused nii-öelda taasleiutada. Ka praeguse seisuga on Kukruse kalmistu üks Eesti kahest teadaolevast niivõrd rikkalike hauapanustega kalmistust.

Matuseid kaevati maantee ehituse alla jäävalt kalmistu lõigult välja 50. Kalmistult leiti nelja ebatavaliselt rikkaliku naise (matused I, VI, VII, XXII; sealjuures VI matuse ehk Kukruse emand on väljas ka Eesti Rahva Muuseumis) ja kahe mehe (V, IX) matused. Need paiknesid teineteise lähedal ja kõik maetud olid paigutatud peaga lääne poole erinedes teistest kalmistule asetatutest.

Kukruse kalmistule oli üldiselt maetud võrdväärselt nii mehi kui ka naisi, lisaks imikuid ja väikelapsi. Enamike matuste juurde kuulusid isiklikud esemed: rõivaste metallosad, rõivaste kinnitamiseks mõeldud sõled ja ehtenõelad ning muud ehted, nagu sõrmused ja käevõrud. Hauapanustena oli kaasa pandud savinõusid, nuge, vikateid, nõelu ning meestel ka relvi, muu hulgas üks mõõk. 

Kuna esemeid oli arvukalt ja need olid kohati imepisikesed, siis võeti mitmed matused üles ühes tükis ehk monoliidina. See võimaldas aeganõudvamad tööd teha täpselt ja rahulikult tubastes tingimustes. Nii joonistusid pronksspiraalide rägastikust välja kokkulapitud sõba ehk suuremõõduline õlarätt, aga ka põlleserva mustrid ja uhkete kaunistustega jalamähised.

Samuti jäid niimoodi silma putukakestad, mis andsid parema ülevaate kommetest, kuidas muinasaja lõpul elust lahkunud pere- või kogukonna liikmega toimetati. Nii saame Kukruse puhul näiteks öelda, et enne matmist hoiti lahkunut mõnda aega mõnes hoones. Vast oli seda aega vaja, et kõik ümberkaudsetes külades elavad sugulased jõuaksid matustele tulla.

Maetute juurest leitud kaasapandust väärivad eraldi väljatoomist veel neljast hauast leitud linnumunad, mis mõnel juhul paistsid olevat ookriga värvitud. Kahes rikkalike hauapanustega naise hauas olid need säilinud nii hästi, et need sai määrata kodukanadele kuuluvaks.  

Kukruse kalmistu kaevati läbi vaid osaliselt. Arheoloogiliste tööde puhul on tavapärane, et välja kaevatakse võimalikult vähe – olgu tegemist kindlatele uurimisküsimustele vastuste otsimise või päästekaevamistega ehitusele ette jääva arheoloogiapärandi objekti kaevamisega.

Maapind on arheoloogiliste leidude jaoks parem säilitamiskoht kui hoidla. Samuti võib kindel olla, et tulevikus on arheoloogidel kasutada palju paremad uurimismeetodid ja -võtted. Teadus areneb ju pidevalt.