Arheoloogide ja teiste mineviku uurijate avastamisrõõm ei lõppe arheoloogiliste väljakaevamistega. Vastupidi, tubaste töödega algavad tihtilugu veelgi põnevamad avastusretked. Meie teadmised kaugemast ajaloost põhinevad üha enam loodusteaduslike meetoditega läbiviidud uurimistööl. Kild killu haaval saadud tulemusi analüüsides ja teadaolevasse ajaloolisesse taustsüsteemi asetades õnnestub ajaloopuslet üha terviklikumalt kokku panna.

Kalmistu materjali uurimises on kesksel kohal loomulikult välja kaevatud inimluud. Need avavad ukse kunagi elanud inimeste elulugudesse.

Kõige esimene samm inimluude uurimisel on luustiku analüüs. Osteoloog ehk luu-uurija teeb kindlaks, kui vana oli inimene surma hetkel, kui pikk ja mis soost ta oli, kas tal olid mõned luumurrud, vigastused või haigused.

Ühe rikkalike panustega matuse (nr IX) ehk Kukruse isanda luude põhjal saame öelda, et ta oli surres 25–35-aastane, ühtegi vigastust ja luudel näha olevat haigust ei olnud. Küll aga jättis tema selgroole jälje eluajal tehtud raske füüsiline töö.

Kukruse isanda hauast leiti lisaks käe- ja kaelavõrudele, sõrmustele, sõlgedele, odale ja vikatile ka savipott. Pottide sisekülgedele settinud kõrbekiht võimaldab analüüsida milliseid lipiide ehk rasvu see sisaldab. Lipiidide koosseis annab teavet selle kohta, mida selles potis keedeti.

Kukruse isanda potis oli valmistatud kala või kalasuppi. Kala oluline roll Kukruse isanda toidulaual selgus ka tema luude ja hammaste kollageenist tehtud stabiilsete isotoopide väärtustes. Lämmastiku ja süsiniku stabiilsete isotoopide väärtused näitavad, kas toidulaual oli rohkem taimi, liha või kala, ja ka seda, kas söödi rohkem rohusööjaid või toiduahela tippu jäävaid kiskjaid, näiteks haugi või hüljest.

Luudest, täpsemini hammastest või kolju siseküljel asuvast kaljuluust on võimalik võtta ka proov DNA analüüsiks. Just hambad ja kaljuluu säilitavad pärilikkuse ainet kõige paremini. Kukrusel elanud inimeste, teiste seas ka Kukruse isanda, geneetiline pilt oli üpris tavapärane keskaja alguses Eestis elanud inimestele. Neil olid heledad juuksed ja nahk, sinised silmad ning nad talusid hästi piimavalku ehk laktoosi.

Nende geneetilises koodis oli jälgi varastest Euroopa küttidest ja korilastest, aga ka Lähis-Ida päritolu varajastest põlluharijatest ja Ida-Euroopa stepivööndi rändrahvastest ning muidugi idast saabunud "Siberi komponendist", mis on omane juba läänemeresoomlastele.

Teadlaste töölaudadelt kokku kogutud detailid ehk pusletükid lubavad juba üksjagu kirju pildi ühest noorest 12.–13. sajandi külamehest. Saame ette kujutada, kuidas ta mereretkelt naastes, kartulikoore värvi juuksed lehvimas koduväravas õhku nuhutades sooja uhhaa lõhna tundis.

Ligikaudu 800 aasta vanune Kukruse kalmistu avastati 2009. aastal Kukruse külas Tallinn-Narva maantee lõigu ehitusel.