Arheoloogilise materjali uurimisel määrab iga üksik detail tervikpildi. Terviku kokkupanemiseks on oluline teada nii seda kuidas leiud maapinnas teineteise suhtes paiknesid kui ka seda, mis ja kui vanade esemetega täpselt tegemist oli kuni selleni, milline oli inimeste geneetiline kood ja kuidas toonane ühiskond tervikuna toimis. Kõik need väikesed killud aitavad paremini mõista, millega inimesed tegelesid, millist elu elasid ning milline võis olla nende maailmavaade ja -tunnetus.

On selge, et keelel on meie maailmapildi kujundamisel oluline roll. Samuti mõjutab meid ümbritsev maailm meie keelt. Keel on teineteise mõistmise alus ühendades ka teineteisest ruumiliselt kaugel elavaid inimesi. Minevikus räägitud keelte uurimisel tuginetakse ajaloolistele kirjalikele allikatele, aga ka suulisele pärimusele, mis on ajast-aega edasi kantud. Nii teame, et Kukruse küla oli algselt hoopis Kuckarus.

Millist keelt aga Kukruse isand rääkis? Teame, et geograafiliselt paikneb Kukruse Kirde-Eestis. 12.–13. sajandil ehk ajal, mil Kukruse isand elas, jäid külast lääne poole sarnase materiaalse kultuuri ja ilmselt ka sarnase keelega põhjaeesti keelt kõnelejad.

Kukruse külast idas on leitud aga rohkelt vadja kultuurile omast arheoloogilist materjali, mistõttu võib arvata, et seal räägiti vadja keelt. Kukruse kalmistult leiti enam läänepoolsete leidudega sarnanevaid esemed, kuid ka mõningaid vadjapäraseid esemeid. Seetõttu võib arvata, et küla jäi ka kahe keelerühma piirile.

Ilmselt rääkis Kukruse isand põhjaeesti keeles, kuid tema sõnavara võis olla läbipõiminud vadjakeelest pärit laenudega. Või mõistis ta ehk kaht keelt kõneleda? Kindel on aga see, et tema keel oli rikkalik – oli ju kalmistu leiumaterjal külluslik ja kõigile neile materiaalse kultuuri ilmingutele pidi olema oma sõna!

Minevikus elanud inimeste elu mõtestamiseks ei piisa vaid üksikutest detailidest, vaja on tunda ka laiemat kultuurilist ja ühiskondlikku taustsüsteemi. Geneetiline andmestik lubab teha järeldusi mitmete migratsioonide kohta esiajal: näiteks soome-ugrilaste liikumist algasupaigast Uuralites Läänemere äärde. Näeme, et Kukruse isanda veres voolas nii küttide-korilaste kui ka läänemeresoomlaste verd.

Luudest võetud stabiilsete isotoopide ja pottidest analüüsitud rasvamolekulide järgi inimeste toitumise väljaselgitamine aitab taastada nende igapäevaelu. Kukruse isanda ja ka teiste kalmistult välja kaevatud meeste puhul on huvitav just kala suur osa nende söögilaual.

Kukruse küla ei olnud iseenesest kaluriküla. Põlluharijate tausta kinnitab ka Kukruse naiste toit, mis koosnes eelkõige maismaa saadustest – piimast ja pudrust. Seega oli Kukruse meestel oma külas roll, mis viis nad tihti retkele, kus kõige paremini kättesaadav toit oli just kala.

Ühe võimalusena on välja toodud, et Kurkuse mehed käisid üle lahe Soome lõunarannikul sõbrakaubandust ajamas. See tähendab, et viisid üle lahe kaupa, mis sealsetele inimestele huvi pakkus või hankisid ise midagi omale meelepärast.

Avastatud pusletükid aitavad kokku panna esiti Kukruse isanda portree. Teades, et sarnase materjaliga kalmistuid on ka mujalt Eestist, saame Kukruse näitel kõnelda Eesti alal elanud inimeste ajaloost laiemalt.

See ei ole ainult Kukruse mehe või Kukruse küla lugu. Arheoloogiast, arheokeemiast, geneetikast ja keeleteadusest väljakoorunud üksikud teadmisepudemed aitavad küll täpsemalt tabada mineviku tervikpilti, kuid ausalt, tekitavad ka rea uusi küsimusi. Uued uurimisküsimused on ühelt poolt ajaloo uurimise valu, teisalt aga ka võlu. Kui minevikust teaks kõike, ei oleks ju midagi avastada!

Ligikaudu 800 aasta vanune Kukruse kalmistu avastati 2009. aastal Kukruse külas Tallinn-Narva maantee lõigu ehitusel.