"Oma doktoritöö ühe põhiteemana püüdsin välja selgitada, millist taimset materjali muinasaja inimesed sõid," ütleb värske arheokeemia doktor Shidong Chen. Näiteks oli tema töörühma varasematest töödest teada, et kiviaegsete Eesti muinasasulate elanikud sõid pigem liha või kala kui taimset toitu.

Cheni doktoritöö laiem siht oli aga mõista taimse materjali kasutamist Läänemere idakaldal muinasaja perioodil ehk kivi-, pronksi- ja rauaajal. Ta eristas taimede kasutamises kahte suurt valdkonda: milliseid taimi inimesed sõid ja millistest taimedest valmistasid kleepivaid liimaineid. Eneselegi üllatuseks leidis Chen, et hirss ja muud sarnased teraviljad ei pruukinud Eestisse jõuda enne keskmist rauaaega.

Hoopis teine tera

Teraviljad jagunevad oma ainevahetuse tüübi poolest C3 ja C4 viljadeks. Näiteks on nisu ja oder C3 tüüpi viljad, ent hirss C4 tüüpi vili. Shidong Cheni sõnul jõudis enamik C4 tüüpi teravilju Euroopasse Aasiast: teda huvitab muu hulgas nende viljade leviku- ja kauplemislugu. "Huvitaval kombel on Eesti naabermaadest Lätist, Leedust, aga ka Soomest ja Rootsist leitud hirsimaterjali juba pronksiajast," toob ta välja. 

Kesk- ja hilispronksiaegsed leiud viitavad, et soojalembene hirss jõudis Läänemere äärde suhteliselt varakult. Pronksiaeg kestis Eestis umbes vahemikus 1800–500 e.m.a., millele järgnenud rauaajast keskendus Chen keskmisele rauaajale ehk perioodile 500–800 m.a.j. Sellest perioodist leidis ta aga jälgi C3 viljadest nisust ja odrast.

"See on huvitav, et C4 tüüpi hirss kasvab nüüd Eestis väga hästi, aga võrreldes naabermaadega jõudis see kaubateid pidi siia üsna hilja," arutleb Chen. Ühe võimaliku seletuse pakkus selle kohta välja Leedu teadlane Giedre Motuzaite Matuzevičiūte. Viimase sõnul võis hirss pronksiajal Eestisse jõudmata jääda, sest eestimaalasi lahutas naabritest kultuuriline lõhe.

Varasemate uuringute põhjal on aga teada, et kiviajal inimesed Eesti alal taimset toitu oluliselt ei söönud. Pigem ilmus taimne toit siinmail toidulauale pronksiajal. "Ma ei näe, et inimesed oleksid ka siis sageli teravilja söönud. Peamiselt sõid nad köögivilju, eeskätt lehtvilju," osutab Chen. 

Siiski on tema sõnul Eestis pronksiajast teada mõned üksikud teraviljaleiud ja maaviljeluskultuurile viitavad tööriistad. "Savinõudelt pole ma pronksiajast veel teravilja biomarkereid leidnud. Samas on mul ikka veel väga palju läbivaatamist ootavaid potikilde, nii et arvatavasti ma leian neid markereid," oletab värske doktor.

Toiduks või ohvrianniks?

Arheokeemikuna on Shidong Cheni peamine uurimisaines toidunõud ja nende killud. "Mina otsin jälgi sellest, kuidas inimesed sõid ja toitu valmistasid," avab ta. Doktoritöös vaatas ta läbi potikilde kolmest muinasasulast: Irust, Muuksist ja Padast. Kõik kolm asulat paiknevad Põhja-Eestis ranniku lähedal. Chen vaatas nii argisest toitumisest aimu andvaid asulaleide kui ka rituaalsetest ohverdustest kõnelevaid kalmistuleide.

Värske doktori sõnul tuli Iru materjalist väja huvitav erisus asula- ja kalmistuleidude vahel. "Igapäevaselt kasutasid Iru inimesed toiduvalmistamisel ohtralt taimi ja kala. Nad sõid ka palju piimatooteid. Matmispaigas on nad samas valmistanud eeskätt mingit sorti liha ja palju vähem taimi. Ühtlasi ei näinud ma Iru kalmistul mingeid märke kalast," kirjeldab ta.

Muuksis Chen seevastu kuigi palju asulaleide läbi ei vaadanud ja keskendus kalmistuainesele. "Muuksi, aga ka Väo kalmistutel leidus savinõudes võrreldes Iru kalmistuga rohkem erinevat sorti toitu. Seal oli liha, kala ja lehtköögivilju," märgib ta.

Cheni juhendaja Ester Oras ja tema töörühm on samuti varem uurinud kiviaegseid savinõusid. "Nemad leidsid, et kiviajal ei söönud inimesed kuigi palju taimi. Kiviaegsetes nõudes hoiti suuresti liha," sedastab värske doktor. 

Kasetõrvast männivaiguni

Kui kiviajast Eestist taimede toiduks tarvitamisega seotud materjali napib, siis Shidong Cheni sõnul saab taimede kasutamisest kiviajal rääkida hoopis liimimise kontekstis. "Leidsin kiviaegseid tööriistu, mis olid valmistatud taimse liimainega," täpsustab ta.

Laias laastus saab kiviaegsed liimid värske doktori sõnul jagada loomseteks ja taimseteks aineteks. "Loomsed on mesilasvaha ja erinevad loomset päritolu liimid. Taimsed on vaigud ja tõrvad," loetleb Chen. Just kuumutamisel muutuvad taimsed vaigud tema sõnul väga kleepuvaks.

Taimsetest kleepeainetest eristas värske doktor kaht peamist rühma: kase- ja okaspuupõhiseid liime. Kiviajal kasutati Eestis peamiselt kasekoorest valmistatud tõrva. Okaspuuvaiku kasutati küll samuti juba kiviajal, kuid Cheni sõnul mitte veel liiga sageli. "Alates pronksiajast on okaspuude kasutamine muutunud kasest palju laialdasemaks," märgib ta.

Uued trikid

Sidong Cheni doktoritöö andis olulise panuse ka uurimismeetoditesse. Ühtki uut meetodit ta küll välja ei töötanud, kuid proovis rakendada erinevatel proovidel mitut meetodit. Samuti otsis ta võimalusi asendada rasked ja kallid meetodid õrnematega. "Osa arheoloogilisi leide on väga väärtuslikud ja me ei taha neid kuidagi vigastada. Praegu on meil laboris väga tugev robustne instrument nimega GC-MS, aga see eeldab, et lõhume proovi ära," põhjendab ta.

Metodoloogilisi uuendusi on Tartu Ülikooli arheokeemia laboris tema sõnul oodata veel. Nimelt algas neil tänavu koostööprojekt Yorki, Kopenhaageni ja Burgose ülikoolidega kiviaegsete nöör- ja kammkeraamika kultuuride uurimiseks.

"Meie partnerid Yorkis kasutavad väga kallist GC/C/IRMS-i instrumenti. Meil seda hetkel pole, aga plaanime selle Tartusse 2024. aastaks hankida. See saab olema esimene GC/C/IRMS Eestis," avab Chen. Tartu arheokeemikud loodavad partneritelt oma süsteemi ülesseadmiseks šnitti võtta. 

Chen ise tahab edaspidi suuremat selgust saada, millal täpselt C4 tüüpi teravilju Eestis toiduks valmistama hakati, kui esimesed C3 tüüpi leiud on teada juba pronksiajast. "Meil on pronksiajast keskmise rauaajani uurimislünk. Võib-olla hakkasid Eesti inimesed teravilja sööma juba seni uurimata vanemal rauaajal?" arutleb ta.

Shidong Chen kaitses keemia erialal doktoritöö "Unravelling prehistoric plant exploitation in eastern Baltic: organic residue analysis of plant-based materials by multi-method approach" ("Muinasaegse taimekasutuse tuvastamine Ida-Baltikumis: taimsete materjalide orgaanilised jäägianalüüsid erinevate meetoditega") 12. septembril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid analüütilise keemia ja arheoloogia kaasprofessor Ester Oras ja analüütilise keemia professor Ivo Leito. Tööle oponeeris Shinya Shoda Jaapani Nara riiklikust kultuuriväärtuste uurimisinstituudist.