Eestis on muinas- ja keskaegse riietuse kohta säilinud rohkem leide naiste matustest. Nende rõivastele lisati ohtralt metallist kaunistusi, mis aitasid kangal mullas säilida. Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo sõnul oli omaaegne nii-öelda moevärv tumesinine. "Meil on Eesti alal infot alates 11. sajandist ja kuni 15. sajandini. Sealt edasi ma ei julge öelda, kas see enam oli moevärv. Nimetatud perioodil oli see kindlasti pidurõivastuses kõige armastatum värv, eriti naiste puhul," täpsustab ta.

Koostöös Soome kolleegide Krista Wrighti ja Mervi Pasaneniga valmis tal esmane analüüs selle sinise tooni saamisest. Kangale annab sinise tooni värvaine nimega indigotiin. Seda leidub, nagu nimigi ütleb, troopilises indigopõõsas. Eesti aladele jõudis indigo aga alles 17. sajandil. Rammo sõnul kasutati muinas- ja keskajal siinmail hoopis Kesk- ja Lääne-Euroopast toodud sinerõigast, millele Põhja-Eestis ja Lõuna-Soomes lisati kohalikke taimi.

Euroopalik prestiiž

Harilik sinerõigas (Isatis tinctoria) on kollaste õitega umbes meetri kõrgune kaheaastane taim, mida tänapäeval kasvab ka Eestis rannikualadel ja saartel. "Ta ei ole meil nii-öelda kohalik taim, mis oleks siinmail kasvanud metsikult juba alates jääajast, vaid ta on sisse tulnud, ilmselt umbrohuna," selgitab Riina Rammo. Arheoloog Jüri Peets on oletanud sedagi, et sinerõigas jõudis siiakanti seoses elavnenud kaubavahetusega keskajal või hiljem.

"Meil ei ole etnograafilistest allikatest mitte ühtegi teadet, et siin loomulikult kasvavat sinerõigast oleks osatud kasutada värvimiseks," märgib Rammo. Pigem toodi sinerõigas Eesti aladele sisse poolvalmis kujul. Näiteks on teada, et 13. sajandist hakati taime Euroopas kasvatama üsna laialdaselt. Seal tehti taimest pallikesi, mida kuivatati, lõhuti tükkideks ja lasti käärima. Saadud tulemus oli juba eelmaterjal värvilahuseks.

"Leidub keskaegseid kujutisi kaupmeestest sinerõikapallikesi täis kotiga. Sellest on säilinud ka retsepte ja kaubanduse kohta kirjalikke allikaid – küll laialdasemalt alles alates 13. sajandist," kirjeldab kaasprofessor. Eesti 11. ja 12. sajandi kontekstis pole tema sõnul täpselt teada, kuidas sinise värvainega kauplemine täpselt käis ja kust see siia jõudis.

Kui sinerõika kasutamisest teadsid arheoloogid juba varem, siis uus oli avastus, et välismaisele pigmendile on Põhja-Eestis ja Lõuna-Soomes lisatud teisi värvaineid. "Kas on tehtud erinevaid värvivanne, kus tekstiili on järjest värvitud, või siis on mitu ainet kombineeritud ühte värvilahusesse," oletab kaasprofessor.

Praegu sai valmis alles esmane analüüs, kust veel ei selgu, milliseid värvaineid sinerõikale lisati. Rammo sõnul oletab tema töörühm praegu, et see võis olla mingi kohalik samblik, näiteks põissamblik (Lasallia pustulata). "Sellest samblikust on võimalik saada natuke punasemaid ja sinakamaid lillasid toone. Sinerõikaga kombineerides võis see pigem juurde anda tumedust," kirjeldab ta. Siinkohal peab tema sõnul rõhutama, et Eestis on põissamblik looduskaitse all ja siin seda koguda ei tohi.

Omaaegsete inimeste siht võiski aga olla saavutada võimalikult tume toon. "Sinerõika sinine oli tol perioodil kõige püsivam tekstiilivärv. See püsis kangal, ei läinud pesus välja ega kartnud pleekimist," põhjendab kaasprofessor. Samuti võis sinise värvi muuta kandjale prestiižseks tõsiasi, et värvi algmaterjal oli mujalt sisse toodud.

Hästi unustatud vana

Uuring on alles üks esimesi samme laiemas Euroopa Liidu toetatud rahvusvahelises projektis "Colour4CRAFTS", kus teadusvaldkonnad saavad kokku tänapäevase tootearendusega. "Eesmärk on koostöös ettevõtete ja tekstiilikeemikutega arendada uusi värvimistehnoloogiaid, mis oleksid tänapäeval rakendatavad, aga samas jätkusuutlikud," täpsustab Riina Rammo. Näiteks võiksid uued meetodid kulutada praegustest oluliselt vähem vett.

Läänemere idakalda tekstiilitraditsioon pakub kaasprofessori sõnul uute tehnoloogiate loomiseks inspiratsiooni ja uusi aineid. Nimelt on siinmail kasutatud looduslikud värviallikad olnud Kesk-Euroopaga võrreldes pisut teistsugused. "Just samblikud ja puukoored pakuvad inspiratsiooni keemikutele, kes arendavad laborites välja uusi värvaineid, mida saaks nende veevabade meetoditega rakendada," toob Rammo näite.

Projekti käigus katsetab ta koos kolleegidega vanad retseptid päriselt läbi ja paneb saadud näidistest kokku võrdluskogu. "Tänapäevaste proovide ja minevikuproovide analüüsitulemuste kõrvutamisest peakski teada saama, millega tekstiile värvitud on," selgitab kaasprofessor. Häda on tema sõnul selles, et Eestis kasutatud kohalikke taimi Euroopa võrdluskogudes leiduda ei pruugi ja seega on need siiani jäänud tuvastamata. "Sellepärast ongi põnev, et saame keskenduda just ühele kitsamale piirkonnale ja seal leiduvatele värvitaimedele," tõdeb ta samas.

Päris ühtlane pole pilt isegi suhteliselt väikese Eesti piires. Muinasaja lõpu Põhja-Eesti tekstiilikultuur on tehnoloogia poolest väga sarnane Soome edela- ja lõunaosaga. Samas paistab keskaegse Siksälä piirkond Lõuna-Eesti kagunurgas silma isemoodi tekstiilikultuuriga, millel on ühisosa Läti alal leiduvaga. "Seal on ilmselt kasutatud ainult sinerõigast. See on jälle hästi huvitav vahe, mida peaks tulevikus rohkem uurima," märgib Rammo.

Samuti huvitab teda edaspidi see, milliseid värve lisaks sinisele muinasaja lõpul ja keskajal Eestis veel kasutati. Näiteks tahaks ta teada, kui palju nägi siinmail kollakat tooni rõivaid. "Mulle on jäänud pigem mulje, et kollast värvi meie piirkonnas väga ei kasutatud – see ei olnud värv, mida oleks hinnatud," sõnab kaasprofessor. Ta möönab, et kollased ja pruunid toonid säilivad pinnases väga halvasti, misläbi võib tema mulje olla säilimisest tulenev väärarusaam.

"Nii see, mis värve kasutatakse, kui ka nende tajumine on seotud kultuuriliste tõekspidamistega. Me ei saa näiteks Taanis tehtud avastusi kanda otse üle Eesti konteksti. Mina tahaksin ikkagi seda keemilist tõestust, et kui palju meil siin midagi kasutatud on," ütleb Rammo.

Riina Rammo ja kolleegid kirjutavad oma tööst kogumikus "Interdisciplinary Approaches to Research of North and Central European Archaeological Textiles. The Proceedings of the North European Symposium for Archeological Textiles." Uuring valmis Postimehe fondi teadusgrandi toel.