"Mind üllatas just see, et muutus rõivastumistavades ei toimunud peale ristiusustamist nii kiiresti, kui arvasin," ütleb Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo. Kitsamalt peab ta silmas matuserõivastust, sest muinas- ja keskaegse maarahva rõivamoe kohta Eesti alal on pea ainus allikas matused.

Oma hiljuti lõppenud ja Postimehe Fondi toetatud uurimisprojektis keskendus Rammo rõivastusele 11.–16. sajandi Eestis. Seejuures pööras ta suurt tähelepanu detailidele, mis reedaks midagi riietumistavade leviku ja inimese ühiskondliku kuuluvuse kohta. "Mind huvitasid eelkõige ehted, tekstiilijäänused, metallist rõivastuse osad ja nende paigutus luustiku suhtes," toob ta välja. Laias laastus märkas kaasprofessor, et Läänemere idakalda rahvad ei tõtanud euroopalikke tavasid üle võtma.

Sätitud matus

Riina Rammo sõnul ei olnud tema projekti eesmärk luua pildikirjut moeraamatut. "Pigem tahtsin näha muutusi ja teha järeldusi perioodi üldise rõivastuse kohta – nii palju, kui meie kalmistud seda üldse lubavad," selgitab ta.

Rõivastus ei tähenda tema sõnul ainult riideid, vaid ka metallist ehteid ja muid lisandeid – kõnekaks saavad just viimased. "Kuigi kangas on arheoloogias enamasti kõdunenud, on säilinud katkete põhjal võimalik uurida tehnoloogiat ja värvieelistusi," ütleb Rammo. Samuti on tema sõnul oluline jälgida kinnitusotstarbega ehete täpset paigutust maetu suhtes.

"Eeldame, et eriti põnev periood on Eesti arheoloogia ajaloos 12. sajandi lõpp ja 13. sajandi algus. Siis toimusid ristisõjad ja algas keskaeg, mis väidetavalt muutis kõike," sedastab ta. Teda huvitas, kuidas see muutus kajastus rõivastuses, milles inimesed maeti. 

"Matuserõivastus on ilmselgelt pidulik ja selles erilises kontekstis rõhutatakse traditsioone." tõdeb ta. Pigem toimusid muutused maarahva moes aegamööda. "Alles 14. sajandil saame hakata rääkima sellest, et teatud muinasaegsed tavad on taandunud," märgib ta. Samas võivad kalmistute leiud peegeldada hoopis matusekommete teisenemist.

Kindlasti muutus igapäevane rõivastus kiiremini. Kuna inimesi peeti oluliseks matta teatud välimusega, ei saa Rammo sõnul matuste põhjal argipäeva kohta järeldusi teha. "Matus oli inimese jaoks väga oluline. Kui matus oli õigesti korraldatud, tagas see, et teispoolsuses läheb kõik hästi," kirjeldab ta. 

Maetud naiste väljanägemine on kindlal kalmistul ühetaoline. Ilmselt peeti Rammo sõnul vajalikuks rõhutada teatud rolli või tahku nende elus: naise puhul võis see kajastada näiteks tema mõrsja- või noorikustaatust. "Matusekomplekt võiski olla mingis mõttes kombinatsioon elu jooksul kantud tähenduslikest rõivaesemetest ja ehetest. Seda tähendust me aga kahjuks ei ole võimelised enam tabama," sõnab kaasprofessor.

Meestemood on rahvusvahelisem

Kuigi matuserõivastus naise viimase eluetapi kohta palju ei kõnele, on identiteedi teine tahk seal Riina Rammo sõnul selgelt esil. "Matuserõivastuses on naiste puhul väga oluliseks peetud regionaalsuse ja päritolu rõhutamist," osutab ta. Kaasprofessor peab silmas kogu Eesti ala kui suhteliselt ühtset regiooni. Naiste rõivad on seal olnud laias laastus ühesugused, eristudes vaid ehete ja üksikasjade poolest. 

Laiemas mõttes saab ühtseks regiooniks pidada aga tervet Läänemere idakallast: Lõuna-Soomet, Eestit, Vadjamaad, Lätit ja teatud määral Leedut. Läänemere teisel kaldal Skandinaavias kanti teistsuguseid rõivaid. "Rootsi aladega on meil olnud ju viikingiajast saati suhtlus, aga naiste moes väga ilmseid sarnasusi pole," võrdleb Rammo. Kui idakaldal säilisid endisaegsed rõivastumistavad läbi 13. sajandi, siis läänekaldal vahetusid need kiiremini euroopalike vastu.

Kaasprofessor rõhutab, et jutt käib just naistemoest. "Meestel oli vähem metallehteid ja -esemeid. Sellepärast on ka nende matustest vähem teada," selgitab ta. Metallesemed eritavad nimelt lagunemisel mürgiseid sooli, mis tapavad lagundajatest mikroorganisme ja aitavad seeläbi kaasa tekstiilide säilimisele.

Siiski on Rammo sõnul nii palju selge, et erinevalt üsna ühtmoodi väljanägemisega Soome, Eesti ja Läti naistest riietusid kohalikud mehed palju rahvusvahelisemalt. "Meeste rõivastus on alati olnud vastuvõtlikum uuendustele. Miskipärast seal ei ole nii oluline olnud rõhutada regionaalset eripära," sõnab ta. Samas möönab kaasprofessor, et tegu võib olla petliku tõlgendusega, kuna kohalikku eripära rõhutavaid esemeid pole ehk meeste matustes lihtsalt säilinud.

Teadlikult omamoodi

Lugeja, kes soovib silme ette manada 13. sajandi esimese poole naise rõivastust, võiks Riina Rammo sõnul vaadata Kukruse matust Eesti rahva muuseumi püsinäitusel ja selle põhjal valminud komplekti. "Kukruse kostüüm võtab kokku kõik, mida me teame Eesti selle väga konkreetse perioodi tekstiilide rõivastuse kohta," osutab ta. Kukruselt leiti tekstiile vähe, kuid kõigil kostüümi tekstiilidel on Eesti aineses olemas ehe eeskuju. "Tegelikult me ei saa öelda, et selline rõivastus lõppes ära näiteks paganluse või muinasaja lõpuga," tõdeb Rammo. 

Pigem jäid Eesti naised truuks muinasajal kantud nii-öelda peploskleidile. "Peploskleit on teaduskirjanduse mõiste, aga see tähendab, et sul on lihtne riidetükk, mis keeratakse ümber keha ja kinnitatakse õlgade pealt. See on 13. sajandi Euroopas midagi äärmiselt vanamoodsat," kirjeldab kaasprofessor. 

Osa teadlasi kahtlebki, et sedavõrd vanamoodsat rõivast veel nii hilja kanti. Rammo väidab aga matustes luustike õlgadele asetatud kinnitusnõelte põhjal vastupidist: "Olen uurinud naabermaade leide, kus rohkem tekstiili säilinud, ja olen analüüsinud läbi kõik meie leiud. Selle põhjal ma arvan küll, et nõelad ei olnud ainult ilu pärast, vaid need olid ka kinnitajad."

Teine hea näide Eesti naise rõivastuse alalhoidlikkusest on Rammo sõnul spiraaltorudest kaunistused. "Need on väikesed traadist keeratud torud, millest tehakse mustreid," seletab ta. Esimesed jäljed neist pärinevad 10. sajandist. "Traditsioon kaunistada just naisterõivaid spiraaltorudega on püsinud alates 11. sajandist kuni 20. sajandi alguseni. See teeb pea 1000 aastat järjepidevat traditsiooni," märgib kaasprofessor. 

Tema sõnul võis Eesti naiste alalhoidlik rõivastumine olla teadlik valik. "Ma olen kindel, et Eesti alal elanud inimesed olid kursis, mida Skandinaavias kanti," ütleb ta. Pigem oletab Rammo, et senine rõivakomplekt oli vajalik järjepidevuse hoidmiseks ja väljendamiseks – uuele üle minekuks ei nähtud vajadust."Miks me eeldame, et meie esivanemate arvates oli Skandinaavia või muu Euroopa mood parem või ihaldusväärsem?" arutleb ta.

Ühtlasi oli Eesti 12. sajandil üks viimaseid paganlikke saarekesi Euroopas. See jäi idakiriku ja läänekiriku mõjuala vahele, allumata ametlikult kummalegi. "Olime vahepealne saar oma kommete, kultuuri ja uskumustega. Kui suutsime kõike seda säilitada, miks me siis oleks pidanud rõivastuses üle võtma võõramaised asjad?"sõnab Rammo.

Pisiasjadest värvide juurde

Äsja lõppenud uuringus tingis alumise ajapiiri Riina Rammo sõnul leidude nappus: järelduste tegemiseks sobivaid laibamatuseid on Eestis rohkem säilinud alates 11. sajandist. "Teisalt 16. sajandi teine pool on suurte poliitiliste murrangute periood. Meie loeme seda keskaja lõpuks," osutab ta.

Kahe sajandi vahel näeb Rammo oma töö põhjal teatud järjepidevust. "Peale 16. sajandi hakkavad toimuma tekstiilitehnoloogias ja rõivastuses suuremad ning kiiremad muutused. Ma pigem sellepärast tõmbasin ülemise piiri sinna, et mitte hakata nendega tegelema," ütleb ta. Näiteks muutusid 17. sajandi alguseks kangakudumisega seotud töövahendid ja levisid uutmoodi ehted.

Uuritud sajandite kohta tehtud tööga jääb aga kaasprofessor rahule. "Kõige toredam oli minu jaoks see, et ma tõesti sain kõik leiud üle vaadata. Sain kontrollida paljusid varasemaid väiteid ja avastasin palju üksikasju," meenutab ta. Näiteks sai nüüd selgemaks, mida täpselt omaaegsed kohalikud jalas kandsid ning kuidas oma sääremähiseid sidusid ja kaunistasid.

Niisamuti vaatas Rammo üle kõik varasemad leidude tõlgendused ja leidis kohti, mida saaks uue teadmise valguses kohendada. "Meil on Kukruse rekonstruktsiooni juures ka mõned vead. Need saaks nüüd ära parandada", märgib ta. Ühtlasi korrastas ta koos kolleegidega projekti käigus ära kaks uuristöö aluseks olevat leiukogu: Kukruse ja Valjala kalmistud. Viimase põhjal valmib suvel koostöös SA Osiliana ja Saaremaa muuseumiga näitus.

Järgmise sammuna lööb Rammo kaasa rahvusvahelises projektis "Colour4CRAFTS", kus saavad kokku erinevad teadusvaldkonnad ja tänapäevane tootearendus. "Projekti suur eesmärk on püüda jõuda tänapäevase tekstiilivärvimise tehnoloogiani, mille loodust reostav jalajälg oleks väiksem, kui olemasoleval," avab ta.

Kui Lääne-Euroopa tekstiilivärvimise traditsioon on ajalooliselt hästi teada, siis Läänemere idakalda eriomast värvikultuuri pole varem uuritud. "Eesmärk ongi analüüsida põhjalikult siinset tekstiilivärvimise traditsiooni: alates viikingiajast kuni 19. sajandini välja," kirjeldab ta. Kitsamalt on luubi all samblikest saadavad värvid ja tanniinid (taimsed ühendid, toim).

Kui Läänemere idakalda värvimiskultuur lahti mõtestatakse, lahutavad keemikud siinmail kasutatud ühendid molekulideks. Seejärel sünteesivad nad laboris neist uued värvained, mida saaks tänapäevases tehnoloogias kasutada. "Minu arust on hästi põnev, et uue värvitehnoloogia väljatöötamiseks ja uute värvainete avastamiseks on pööratud otsiv pilk minevikku, ja valitud just Läänemere idakalda piirkond," ütleb Rammo oma tulevikuplaanide kohta.