Vanamoodsad Eesti naised hoidsid peploskleiti au sees veel 13. sajandil

Ehkki Läänemere kultuuriruumis peeti laiatarbekultuuris eeskätt Vana-Kreekaga seostatava peplose kandmist 12.–13. sajandil vanamoodsaks, osutavad ehtenõelad, et vähemalt mõned Põhja-Eesti naised kandsid peploskleidi lihtsamaid vorme veel isegi 13. sajandil.
Pilt 1. Jumalanna Athena peploses, u 460 eKr. Vanakreeka peplos oli voogav maani rüü. Õlgadel oli kangas murtud kaheks, nii et ülemises osas oli riie kahekorra. Rõivaese kinnitati vööga. Foto Musée de l'Acropole. Athéna pensante, CC0
Peplos tähistab Vana-Kreekas kantud naiste pealisrõivast. Suur nelinurkne riidetükk keerati ümber keha ja kinnitati õlgade kohal – nii saadi pikk voogava voldistikuga rüü (pilt 1). Tegelikult on samalaadne, ent tunduvalt lihtsam rõivaese ajaliselt ja geograafiliselt laialt levinud ning sel on arvukalt erinevaid vorme, kirjutab Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo ajakirjas Tutulus.
Euroopas püsis õlgadel kinnitatav lihtne rõivastus kõige kauem kasutusel põhjapoolsetel paganlikel aladel ja seetõttu polegi imestada, et Läänemere idakaldal kandsid naised peplost veel 12.–13. sajandi murrangulistel aegadel. Mitmesugused sõled ja ehtenõelad maetu õlgadel ja hästi säilinud kangajäänused näitavad peploskleidi kandmist paiguti nii Soome kui ka Läti aladel.
Leitud tekstiilid võimaldavad kohati saada üsna hea ettekujutuse rõivaeseme mõõtmetest ja kinnitusviisidest (pilt 2). Kinnitusvahendid võidi torgata otse läbi riideserva, ent vahel olid selleks spetsiaalsed aasad. Kohati on ümber keha keeratud kanga ülaserv murtud ette rippu nagu muistsetel kreeka naistel. Enamasti koosnes kirjeldatav rõivaese ühest suurest riidetükist, aga mõnikord moodustas peploskleidi kaks eraldi kangast – üks ees ja teine taga, õlgadel kinnitatud nõeltega.

Naaberalade näiteid vaadates on tõenäoline, et 12.–13. sajandil ja varemgi kandsid naised peploskleiti ka Eestis. Sageli on naiste luustike mõlemal õlal riide kinnitamiseks sobiv ehtenõel koos neid ühendava ketiga (pilt 3). Pada kalmistul Virumaal on selline ehtekomplekt kaasas ligikaudu kahel kolmandikul üle 20 aasta vanustest naistest, kelle matus on säilinud enam-vähem terviklikult.
Eestis pole avastatud mitte ühtegi nõeltega seotud kangakatket. Seetõttu ei ole ka rõivaeseme kuju või selle kandmisviis samavõrra teada kui naaberaladel. Sellise tõdemusega võikski see lugu lõppeda.
Vahel on Eesti naiste matustes siiski veel leide, mida võiks samuti seostada pealisrõivastega. Kui siit edasi mõelda, siis kas need teised jäänused ei võiks olla samast pealisrõivast, mida kinnitavad nõelad? Mis tuleb välja siis, kui panna kõik need erinevad infokillud kokku?
Spiraaltorudest mustrid pealisrõiva allservas
Üks paremaid allikaid muinasaja lõpu naiste moe kohta on spiraaltorukestest mustrid, mis on ääristanud maetu rõivaid, sageli põllesid, sääremähiseid ja peakatteid. Ent vähemalt seitsmes Põhja-Eesti matuses kulges spiraaltorude rida ringina ümber luustiku jalgade (pilt 4). Enamasti on need jäänused spiraaltorudega kõlapaeltest, mis olid õmmeldud mõne riideeseme alumise serva külge.
Fotode ja plaanide põhjal võis selliste servade pikkus olla kuni 120 sentimeetrit, mis ei ole pealisrõiva kohta väga avar. Ühelgi juhul pole teada, kas alumine serv on moodustanud kinnise kokkuõmmeldud ringi või on rõivaese olnud ühelt või mõlemalt küljelt avatud. Pikkust oli sel tõenäoliselt põlvedeni või vahel ka poolde säärde.
Tekstiilid
Kuigi ehtenõelte ja metallmustritega pole peploskleidi kangast säilinud, võib kogutud tekstiilileidude hulgas siiski midagi olla, hoolimata sellest, et uuritavad kangakatked on suuremalt jaolt umbes sõrmeotsasuurused. Kukruse 15. matuse vasaku küünarnuki juurest avastati tilluke tumedat tooni villane fragment, mille sidus laseb oletada, et see pärineb kanga alustusservast (pilt 5).

Pilt 4 (vasakul). Kaberla 195. matusel kulges spiraaltorukestega kõlapael ringina ümber jalgade. Maetu paremal küljel ulatub see peaaegu puusani, vasakul küljel jääb põlvede piirkonda. Koos spiraaltorukestega on säilinud punaka villase kõlapaela jäänused. Joonis: Tallinna Ülikooli arheoloogia arhiiv, foto Jaana Ratas.
Pilt 5 (paremal). Kukruse 15. matusest avastatud tumesinised villased katked, mis on tõenäoliselt püsttelgedel kootud kanga alustuspaelast. Üks neist leiti vasaku küünarnuki juurest ja teine vasaku sääre välimiselt küljelt põllenurga mustrite alt. Foto: Jaana Ratas.
Teine sama kanga katke tuli ilmsiks vasaku sääre kõrvalt põllenurga alt. Seega on riide serv asetsenud piki luustikku. Soome tekstiilileiud näitavad, et peplose kanga lõimelõngad paiknesid sageli kandja kehaga risti ehk alustus- ja lõpetusservad peaksidki olema piki maetut.
Küti juhtum
Seoses ülerõivastega on teada põnev juhtum Küti kalmistult Virumaalt. 1925. aastal leidsid kohalikud elanikud luustiku. Kuus aastat hiljem kohapeal käinud arheoloog Richard Indreko vahendab: "Luustik olnud mähitud linikusse (villasesse rätikusse), mis poolest saadik keha katnud. Selja all olev riide osa olnud pude ning suurelt osalt kõdunenud, kuna päälmised hõlmad (mis vaheliti üks-teise üle ulatunud) olnud vägagi hästi alal hoidunud ning vastupidavad."
Sellest leiust on alles kaks punakat villast kangakatket, millele on koesuunas sisse kootud sinised mustrilõngad (pilt 6). Ühe koendserva külge on õmmeldud spiraaltorudega kaunistatud kõlapael. Kirjelduse põhjal olen seda varem pidanud Põhja-Eesti ainukeseks teadaolevaks selle perioodi sõbaleiuks. Kuid lähemal vaatlusel on selge, et fragmendid pärinevad kahest erinevast kangast – üks on 2/2 toimne ja teine 2/2 murdnurktoimne.
Kas "ümber keha mähitud villane rätik" ja "vaheliti hõlmad" võivad olla hoopis võõrastavad kirjeldused peploskleidi kohta? Näiteks üks riidetükk oli eespool ja teine selja peal, õlgadel ühendasid kangaservasid nõelad ja pihalt hoidis rõivaeset koos vöö. Või oli üks kangastest keeratud ühelt poolt ümber keha ja kinnitatud ühel õlal ja teine teiselt poolt samamoodi.
Tegelikult pole ju peploskleitki muud kui ümber keha mähitud sõba(d). See tõlgendus viis mõttele alustada säilinud kangafragmentide põhjal kaheosalise peplosena kantava rõivaeseme loomist (pilt 7). Rõivaeseme alumist serva ääristab spiraalikestega kõlapael ja selle kogupikkus saab olema 120 sentimeetrit.

Pilt 7. Käsitöömeister Astri Kaljus on proovinud Küti kangast kududa nii püsttelgedel (vasakul) kui ka tänapäevastel horisontaalsetel telgedel (paremal). Siniste mustrilõngade kudumine on hõlpsam püsttelgedel, mida ilmselt kasutati Küti kalmistule maetud naise eluajal. Rekonstruktsiooni tarbeks koob Astri kanga siiski horisontaaltelgedel.
Millal peplos kasutuselt kadus?
Peploskleidi kandmine oli 12.–13. sajandil Euroopa ja kitsamalt ka Läänemere kultuuriruumis vanamoodne. Lääne poolt vaadatuna olid niisugune rõivaese ja sellega kaasas käivad ehted paganlikud ja visuaalselt selgelt eristuvad. Ilmselt osutas selline väljanägemine üheselt naise pärinemisele mere idakaldalt. Kristlikus Skandinaavias oli siis juba valdav euroopalik mood. Rõivad õmmeldi üha keerulisemate lõigete järgi ja rätsepakunst arenes jõudsalt.
Pole põhjust kahelda, et Eestis ja naabermaades oldi mujal toimuvaga kursis ja eks õmmeldi siingi mitmesuguseid särke ja kuubesid. Peploskleit võis olla pigem alalhoitud traditsiooni ja kuuluvust väljendav rõivaese. Kindlasti passis seda kasutada pidulikel sündmustel koos nõelte ning teiste uhkete ehete ja aksessuaaridega. Matus on inimese elukaarel oluline ja rituaalne sündmus, millega sobis traditsiooniline välimus hästi.
Matustest leitud ehtenõelad näitavad, et peplost on näiteks Põhja-Eestis kantud veel 13. sajandil. Hiljem on nõelad matustest kadunud, mis võiks tähendada, et ka rõivaeset enam ei kasutatud.
Ent see ei pruugi veel olla loo lõpp. Aastal 1585 avaldati ühe itaallase reisiraamatus pilt Liivimaa talunaistest. Piltide eeskujud ja taust pole teada ning üksikasjades on nii mõndagi kunstniku fantaasiast. Tähelepanu äratab keskmine naine (pilt 8), kes kannab nelinurkset riidelaida, mis ripub võrdselt nii ette- kui ka tahapoole. See võib olla üks hilisemaid peploskleidi kujutisi.
Tegelikult on sarnaseid nähtusi läänemeresoome etnograafias rohkem. Mitmel pool, näiteks isuritel, oli veel 19. sajandil kombeks keerata sõba ühelt pool ümber keha nii, et serv jäi kaenla alla ja nurgad kinnitati ühel õlal. Teine sõba keerati keha ümber teiselt poolt ja kinnitati teisel õlal. Sisuliselt ongi tegemist ühe võimaliku peploskleidi kandmise viisiga. Vaipseelik kuulub samuti samalaadsete ümber keha mähitud rõivaesemete hulka.
Kokkuvõte
Püüdsin eelnevalt kokku koondada infokillud, mis on teada 12.–13. sajandi Eesti ala naise pealisrõivastest. Ehtenõelad on ilmselt kinnitanud sarnaselt naaberaladega lihtsat peplose tüüpi riideeset. Paiguti naiste matustele iseloomulikud rihmajäänused näitavad, et peploskleit oli vöötatud. Kukruse kalmistult avastatud tillukesed tekstiilikatked osutavad, et vähemalt ühel juhul oli villane kangas tõenäoliselt tumesinine – üks armastatumaid toone sel perioodil.
Küti kalmistu tekstiilid, mille seostamine peploskleidiga võib olla pisut otsitud, olid seevastu punakad ja vähemalt osaliselt sinisekrähmulise mustriga. Kas just selle pealisrõiva alumine serv võis olla vahel kaunistatud kõlapaelaga, mille sisse olid kootud spiraaltorud, jääb oletuseks. Kui see peaks olema tõsi, siis ulatus peploskleit põlvedest pisut allapoole ja selle serva pikkus oli rohkem kui meeter. Neid mõtteid on kavas lähiajal praktikas katsetada.
Arheoloogiaajakiri Tutulus on poekettides müügil alates 10. jaanuarist. Lisaks Eestis naiste muinasrõivastusele tuleb muu hulgas juttu Tallinna Lootsi tänava keskaegne laevavrakist, muinasaegsetest tuleriitadest, kiviaegse asulakoha uurimisest Karjala kannase piiril, Eesti vanimad ehtenõeladest Niguliste kiriku matustest ja Eesti vanimatest kalkunitest. Täpsete nüügipunktide loetelu leiab Tutuluse kodulehelt.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa